Kas uus valitsus asub turismi giljotineerima?

Praegu räägitakse näiteks Tallinnasse rajatavast mastaapsest konverentsikeskusest, et tuua pealinna üleilmseid konverentse, elavdades seeläbi turismi ja majandust tervikuna veelgi. Plaanitava maksutõusu jõustumisel võib sellele uhkele ideele kriipsu peale tõmmata. Rääkimata sellest, et käibemaksutõus annab löögi allapoole vööd ka regionaalpoliitikale, mis on isegi veel hullem. See on regionaalpoliitikale surmav löök läbi giljotineerimise.

Majutusasutuste käibemaks ei ole maksuerisus. Eestis majutujatest ligi 70% on välismaalased. Välismaale müük ja väljast Eestisse raha toomine on ju sulaselge eksport ja eksporti maksustatakse teatavasti nullprotsendilise käibemaksuga. Kui plaanitava maksutõusu tõttu kukub majutujate arv kolme protsendi võrra, siis riigi tulud vähenevad lisaks ka turistide toitlustuse, transpordi, meenete müügi jm arvelt. Väheneb kõik, mida turistid tarbivad ja mis on maksustatud 20protsendilise käibemaksuga. On selge, et selline käitumine mõjub laastavalt kogu majutussektorile, aga kõige valusamalt lööb see maksutõus just maapiirkondades asuvaid ja väiksemaid hotelle, motelle ja külalistemaju.

Kujutage ette, et mõni majutusasutus tulebki ots otsaga kokku või nende kasum ongi aastas 5-8 protsenti ning nüüd soovib valitsus tõsta käibemaksu 11% võrra. Praegune soodne populism on pikas perspektiivis lühinägelik. Paljud väiksemad asutused lähevad kas pankrotti või on sunnitud minema varimajandusele, sest muidu nad ellu ei jää. Tegemata jäävad planeeritud investeeringud ja parendused ning oodatud palgatõusust hotellisektoris võib siis vaid und näha.

Ajalooline lubadus. Kümmekond aastat tagasi kuulutas valitsus: „Nüüdsest on turism Eestis prioriteet ja et turism rahvusvahelisel tasandil konkurentsivõimeline oleks, alandame majutuse käibemaksu, nagu enamikes arenenud Euroopa riikides, viiele protsendile.“

Nii tehtigi. Hulk ettevõtjaid sidus oma plaanid ja investeeringud hotellindusega. Viie aastaga avati kümneid hotelle, sealhulgas Aqva spaa. Loodi tuhandeid töökohti, riigikassasse hakkas laekuma oluliselt rohkem makse ning turismimajandus tervikuna hakkas võtma tänast nägu. Hotellid tegid suuri pingutusi välisturgudel, et inimesi Eestisse meelitada. Oma osa sellesse panustas ka riik EASi tegevuse näol välisturgudel.

Aga uued tulijad ei jõudnud veel õieti sisse eladagi, kui Eestit tabas laastav majanduskriis. Lisaks kriisile soovis toonane valitsus hotellide olukorda veelgi halvendada ja tõsta käibemaksu 18%-le. Lõpuks võidutses kaine mõtlemine ning hotellide käibemaksu küll kergitati, kuid vaid nelja protsendi võrra üheksale protsendile. Samal ajal tõsteti ka üldine käibemaksu määr ilma pikalt ette teatamata 18-lt 20-le protsendile.

Toonase kriisi ajal olin ettevõtjana ka ise sunnitud tegema mitmeid ebapopulaarseid otsuseid, koondama inimesi ja alandama palku. Kuigi ajad olid väga rasked ja tuhanded ettevõtted läksid pankrotti, mõistsin toonaseid riigi rakendatud karme säästumeetmeteid.

Turismitööstus populismi ohvrianniks. Aga mis on praegu võimaliku kavandatava 11protsendilise käibemaksu määra tõusu põhjuseks? Küllap on selleks koalitsiooniläbirääkimistel käivad poliitmängud ning praegu katteta lubadused alandada üksikisiku tulumaksu ja suurendada lastetoetusi, mida püütakse kogu turismisektorist elumahla väljapigistamise teel täita. Või oli koguni tegemist pikaajalise strateegia ja plaaniga hotellid lõksu meelitada: "Tulge, investeerige! Küll me teid sobival hetkel liistule tõmbame!"? Aga ühe arenenud riigi valitsus ei saa ju ometi oma meelt kümne aastaga 180 kraadi muuta.

Euroopas on vaid neli riiki, kus ei ole majutusteenusele madalamat käibemaksu. Nende hulgas ka Leedu, kes on omad vitsad saanud, sellest õppinud ja järgmise aasta algusest alandab majutuse käibemaksu. Madalaim hotelli käibemaks on Luksemburgis (3%) ja Šveitsis (3,8%).

Olenemata Euroopa näidetest plaanitakse Eesti turismitööstus nüüd paisata kümne aasta tagusesse minevikku ja anda sellega turisminduses eelis teistele riikidele.

Mulle jääb siiski lootus, et seegi kord võidab kaine mõtlemine ja loodava valitsuskoalitsiooni läbirääkijad leiavad oma plaanide täitmiseks muid katteid, näiteks Eestist välja viidavate miljardite eurode maksustamine. Või siis loobuvad populistlikest plaanidest, mida pole võimalik ilma suuri kahjusid ühiskonnas tekitamata täide viia.