Arvestades, et USA tehnoloogiasektori juhid käisid Trumpi ametisse vannutamisel uuele liidrile austust avaldamas, on Euroopal vaja oma sotsiaalmeediat, mis hoiaks meie vaimset tervist ja julgeolekut, kirjutab Tartu Ülikooli teadur Peeter Paaver arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- Tartu Ülikooli teadur Peeter Paaver. Foto: Erakogu
Ühel külmal jaanuarihommikul kohvi kõrvale oma arvutit avades, tabas mind ebameeldiv üllatus. „Your Facebook Marketplace access has been removed.“
Mida? Miks? Kuidas? Neid vastuseid ma ei saanudki. Ainult tasuline Meta verified ühendas mind mingisugusegi klienditoega. Ka neil ei olnud lahendust.
Tõdeti vaid, et nii ei tohiks olla ja kas ma olen kaebuse esitanud. Jah. 10 korda. Ei toiminud! Sama surnud ring. Peale kuu aega peaga vastu seina jooksmist mõistsin, et ainus võimalus on teha uus kasutaja ja liituda selle miljonite näo ja nimeta inimeste armeega, kes seal päevast päeva ringi luusivad.
Alternatiivi ka ei ole. Marketplace on enamus teised müügiplatvormid sisuliselt välja söönud. Algoritmi-põhine kuulutuste uudisvoogu kuvamine lihtsalt töötab kiiremini kui klassikaline otsingupõhine lahendus.
Facebook on täielikult omandanud ka nn plakatiseina või siis kultuuriakna, kui keegi sellist saiti üldse veel mäletab. Kõik üritused käivad täna läbi Facebooki. Peale selle röövib sotsiaalmeedia keskmise inimese päevast 2 tundi ja 23 minutit ja viib läbi reklaamimüügi Euroopast igal aastal välja kümneid miljardeid eurosid kasumit.
Seda sisuliselt maksuvabalt ja võrdlemisi kehva teenuse eest. Kasutajatoe puudumine, kohutav UX, päris inimeste sisu asendumine AI genereeritud reklaamiga ning tohutu bot’ide, pettuste ja valeinfo levik on vaid jäämäe tipp hädadest, mis neid portaale kummitavad.
Inforuum USA ettevõtete kontrolli all
Minu Marketplace kasutamine on suures pildis ebaoluline. Roostes BMW õõtshoob, mida müüa üritasin, lendas vanaraua hunnikusse ja elu läks edasi. Aga mõne väiksema kohaliku ettevõtte võib selline “õnnetus” lihtsalt täielikult kinni panna.
Seda isegi mitte kellegi pahatahtlikkuse tõttu. Aga mis siis, kui keegi päriselt tahaks neid platvorme meie vastu kasutada? Need on ju USA firmad, kes on täna veel meie liitlane, loodetavasti ka homme, hoolimata uudistest, mis selles kindlust ei tekita.
Iga päev on juttu mõnest uuest tollist või ähvardusest, mis Donald Trumpi kabinetist tuleb. Arvestades, et kõik selle sektori tegevjuhid käisid Trumpi ametisse nimetamisel ka „sõrmust suudlemas“, siis on need saidid meile potentsiaalseks julgeolekuriskiks, lugematutest negatiivsetest vaimse tervise mõjudest rääkimata.
Kes üldse peaks sotsiaalmeediat kontrollima? Kas seda peaks arendama erasektor, riik või üleüldse Euroopa Liit ühisprojektina, mida kontrollib suurem nõukogu? Digiajastu linnaväljak, kus sõna ja arvamus on vaba, peaks ju olema absoluutne põhiõigus nagu õigus elule, tervishoiule ja haridusele.
Seda kõike väitis ka 2022. aastal Elon Musk, kui ta Twitteri ostis ja lubas absoluutset sõnavabadust kõigile. Päriselus tähendas see muidugi sõnavabadus temale: öelda, mida iganes sülg suhu toob, aga mitte nendele, kes temaga ei nõustu. Ilmselt ei tahaks me sellist võimu ka mõnele meie kohalikule „oligarhile“ või parteile, vahet pole, milline nende maailmavaade ja poliitiline kalduvus on.
Meie ID-kaart bot´ide armee vastu
Kuidas kontrollida inforuumi nii, et kõigil oleks õigus ennast vabalt väljendada, aga samas ka vastutada oma väljaöeldu eest? Üks lahendus oleks päriselt hästi toimiv isikutuvastussüsteem, mis tõmbaks pidurit anonüümsetele võltskontode levikule.
Meta verified süsteem just seda pakub, aga raha eest ja äärmiselt kohmakalt. Sa pead saatma kuhugi pilte oma dokumendist ning võibolla kahe päeva pärast see kinnitatakse. Eesti ainulaadne ID-kaardi süsteem ja sekunditega töötav tuvastus võiks näiteks olla üks võlumõõk selle anonüümsete bot’ide armee vastu.
Kuidas oleks see eelnevatest süsteemidest parem ja haaravam, kuidas see ennast ära tasuks, kuidas oleks see turvaline ja privaatne, on suured väljakutsed. Aga, olukorras, kus tänased alternatiivid ei ole ka just kasutajakogemuse poolest kuigi head, võiks see ju olla võimalik!
Siin on suurusjärgu võrra rohkem küsimusi kui vastuseid, aga fakt on see, et Euroopa vajab oma sotsiaalmeediat! Kasvõi lihtsalt julgeoleku ja oma kodanike vaimse tervise heaolu kaalutlustel. Kas see võiks tulla Eestist? Aga kust siis veel kui mitte Eestist?
ID-kaardi varajaste adopteerijatena oleme isikutuvastuse maailmas esirinnas. Sama ka küberjulgeolekus. Korduvalt on väike Eesti suutnud näidata, kuidas lüüa oma kaaluklassist kõrgemale. Wise, Skype ja Bolt ei ole tekkinud tühja koha pealt. Meil on võimekust ja inimesi, et luua suuri asju.
Muide ka Instagramil oli enne Metale müümist kõigest 13 töötajat, Whatsappil 55. Väikse riigina oleme ideaalse suurusega üheks pilootprojektiks, aga samas me juba teame, et me ei saa kunagi jääda kinni oma koduturu ja keele juurde. See on oluline eelis Euroopa suurriikide ees, kes tihti ei oskagi oma kultuuri ja keeleruumist välja mõelda.
Kunagi ammu Kagu-Aasias ringi hääletades ja ränduritega õhtuti jutustades tuli ikka teemaks Eesti: „Aa Eesti, see IT-riik, Tallinn on ju sisuliselt Euroopa Palo Alto“. Täna, kui Skype edulugu on koos Myspace ja Orkutiga vajunud ajaloo prügikasti, tuleks äkki pingutada, et meie IT-riigi kuulsus ei ühineks nendega?
Arvamuskonkurss Edukas Eesti
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis. Konkursi peaauhind on 10 000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. NB! Tööde vastuvõtt on lõppenud. Žürii koguneb aprilli lõpus, auhinnad anname üle mai alguses.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood

Kohting, millest võidaksid kõik

Haara sooduskood ja avalda tööpakkumine Eesti külastatuimas tööportaalis