Pensionikonto peab vältima sammaste vigu

Arvamuskonkursi võitja Tarmo Tanilas soovitab sisse viia vabatahtliku pensionikonto, kuhu tööandja suunab töötaja soovil 5% tema netopalgast ning riik kannab sellele vastava summa tulumaksu. Sissemakseid võib teha ka tööandja. Kogutud summad on enne väljamaksuotsuse tegemist päritavad ning pensioniea saabudes kas korraga või annuiteetmakse alusel tulumaksuvabalt kasutavad. Seega tekiks lisaks üks eelkõige tagasihoidlikuma sissetulekuga elanikele suunatud pensionisammas.

Võtmeküsimus on see, kuidas pensionikontole kogutud vahendeid kasutatakse ja kes sellest peamise tulu saab. Pensionikoguja kasuks on, et võrreldes 5% jooksva netotulu kogumisega on pensionikontole kogunevad summad tulumaksu võrra suuremad ja väljamaksmisel tulumaksuvabad. Teatavasti on kõige rumalam koguda vahendid jooksvale arvele.

Autor pakub ühtlasi välja, et soovi korral võib ka konto omanik neid summasid ise investeerida. Paraku pole pensionikonto sihtgrupp üldjuhul investoroskuste ja -kogemustega ning parem on ilmselt jätta see tegevus spetsialistide hooleks.

Samas koguneb vastavaid kontosid haldavate pankade käsutusse hulk vahendeid, mida saab välja laenata või investeerida. Seega tekib mõnevõrra seis, kus just pensionikonto loomise sihtgrupina silmas peetud väiksema sissetulekuga elanikud koguvad oma (ja riigi lisatavat) raha pikaajalisele pensionikontole ning maksavad konto ja investeerimise haldustasu, kuid samas on võib-olla ise sunnitud toimetulekuks pangalt laenu võtma, makstes lisaks laenuintresse.

Makromajanduslikult viib pensionikontole summade kogumine raharinglusest välja arvestava summa ja vähendab eelkõige vaesema elanikkonna toimetulekut (sh I ja II pensionisamba jätkusuutlikkust). Kogudes suure hulga raha pensionikontole, vähenevad sellevõrra inimeste tarbimisvõimalused, pärssides kauba ja teenuste ringluse käivet ja seeläbi kaudu majandust tervikuna. Sellega pingestuks riigi sotsiaalmajanduslik toimetulek, sundides mõtisklema maksude tõstmise üle.

Pankade hallatavate II pensionisamba fondide oluliseks puuduseks on praegu kõrged haldustasud ja madal tootlikkus. Ka pensioni väljamaksete puhul saab pensionikoguja üldjuhul pettumuse osaliseks, sest tema eluiga eeldatakse nii pikaks, et igakuuline väljamakse saab olema üpris pisuke. Kui ta juhtub varem surema, siis on jääk pensionikindlustaja puhastulu. III samba tootlikkuse „pistavad nahka“ sellega ebaloogilisest seotud elu(surma-)kindlustuse kulud – kogun päritavaid vahendeid pensioniks ja kindlustan oma surma kellegi teise kasuks? Küsimus on, kas vabatahtliku pensionikonto kavandajad ja tulevased haldajad suudavad neid „ahvatlusi“ vältida.

Olemasolev kolmesambaline pensionisüsteem on tegelikult kaugelevaatavalt igati atraktiivne nii kodaniku, aga eriti riigi seisukohalt. Paraku eeldati süsteemi kavandamisel majanduskasvu. Nüüd märgatakse ehmatusega, et majandus ei pruugi väheneva tööjõu ning suureneva pensionäride arvukuse ja eluea pikenemise tingimustes neid sambaid „välja kanda“.

Viga on olnud ka pensionisammastega seotud hämamises ja kõrgeks reklaamitud ootustes, riskide selgitamata jätmises. Juba ainuüksi väited, et riik maksab midagi II pensionisambasse oli sügavalt eksitav. Riik vaid jagab osa isiku makstavast sotsiaalmaksust ümber II pensionisambasse, vähendades samas I pensionisamba riigipoolset kohustust üksikisiku ees ehk siis riikliku pensioni aluseks olevat sotsiaalmaksu määra ja selle kaudu ka tulevikus väljamakstavat pensioni. Samuti on jäetud suuresti kirjeldamata II ja III samba investeerimisriskid – on ju igati loomulik, et tsükliliselt areneva turumajanduse tingimustes ka väärtpaberiturg aeg-ajalt langeb ja selle tõttu kaotavad oma väärtust ka pensionisambad.

Kui uue vabatahtliku pensionikonto puhul suudetakse neid kommunikatsioonivigu vältida, siis võiks sellest kujuneda „märgatavalt puhtama lehe“ tõttu arvestatav alternatiiv olemasolevatele. Eriti atraktiivseks teeks selle idee lubada tööandjal teha tulu- ja erisoodustusmakse vabu makseid töötaja pensionikontole. Seega võib käsitleda kirjeldatud pensionikontot neljanda, n-ö tööandja pensionisambana.

Ehk ollakse siis õppinud senise pensionisüsteemi rakendamisest ja suudetakse selle puhul vältida suuri halduskulusid, asjatut ootuste haipimist ning riskide teadvustamata jätmist.