Riik koorib tublisid eriti küüniliselt

Eesti kriminaalmenetlus on säilitanud nõukoguliku eeluurimismudeli, millele on lisatud Euroopa õigusruumi mitte kuuluvaid veidrusi, näiteks kohtueelse menetluse tähtaegade puudumine, inimestelt lihtsas korras kuni pooleks aastaks vabaduse võtmise võimalus ning hõlbus privaatsfääri tungimine. Nii on riigil laialdased võimalused inimeste elu ära rikkuda ja juriidiliste isikute majandustegevust seisma panna. Paljud ettevõtjad on seda oma nahal tunda saanud. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et praeguseni puudub adekvaatne põhjendamatute süüteoasjadega põhjustatud kahju hüvitamise süsteem.

On tervitatav, et menetlema on hakatud sellekohase kahju hüvitamise seaduse eelnõu, ent selle vastuvõtmine praegusel kujul tähendaks sammu tagasi. Eelnõu võimaldab riigi poolt kahju hüvitamist kitsastel juhtudel nagu vahistamine, kinnipidamine, elukohast lahkumise keeld, ametist kõrvaldamine, varapiirang ja ebamõistlik menetlusaeg.Kui isikut „marineeritakse“ põhjendamatus kriminaalmenetluses, pannakse ta olukorda, kus ta on sunnitud kasutama kõiki oma ressursse enese kaitsmiseks alusetute kahtlustuste vastu, siis riik enamasti vastutust ei kanna.

Suure sissetulekuga isik kannab rohkem kahju. Tavaliselt tekitatakse füüsilisele ja juriidilisele isikule kahju kutse- ja majandustegevuse halvamisest tingitud saamatajäänud tulu näol. Võlaõigusseadus peab seda samaväärseks hüvitatavaks kahju liigiks, ent millegipärast püütakse eelnõus saamatajäänud tulu osas riigi vastutust oluliselt piirata.

Eelnõu on kreenis tublide ja töökate kahjuks. Näiteks kui tegemist on suure sissetulekuga inimesega, siis ei hüvitata talle kahju rohkem kui neljakordsest keskmisest aastapalga koefitsiendist lähtudes. Juriidilise isiku puhul kohaldatakse koefitsienti 2, mis on samahästi kui kõigil juhtudel köömes tegelike kahjude kõrval.Selline suhtumine on küüniline. Riik omastab täie rauaga ja väga vähe vastu andes suure sissetulekuga isikutelt saadud maksud, mille määr on kõrgem kui OECD keskmine, nõudes samas ilma reservatsioonideta muude kohustuste täitmist. Millegipärast ei taha riik olla maksumaksjale pariteetseid kohustusi kandvaks partneriks, eelistades dogmat „Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale“.Eelnõu julgustab riiki ettevõtlikumatele inimestele ja juriidilistele isikutele põhjustama kahju teadmises, et kiusuga kaasnev vastutus on ülimalt piiratud.

Põhiseadus ei toimi. Olukord, kus riik ei võta maksumaksja ees kohustust kõikidel põhiõiguste rikkumiste juhtudel kahju täielikult hüvitada, ent viimane peab lausa nööri mööda käima, makstes riigile näiteks trahvi kiiruseületamise eest 5 km/h, näitab, et sümptomaatiliseks kujuneva paternalistliku mentaliteedi kohaselt on inimene riigi jaoks, mitte aga vastupidi. Kahjuks ka seda, et põhiseaduse kõik osad ei toimi.

Olukord on kummastav, sest põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni kohaselt on põhiõiguste kandjaks füüsiline- ja paljudel juhtudel ka juriidiline isik, mitte aga riik. Põhiseadus fikseerib kaitse riigi omavoli vastu. Süsteemi hammasrataste vahele jäänut ei huvita, kas õiguskaitseorgan tegutses süüliselt või headest kavatsustest ajendatuna. On loomulik, et kahju hüvitamise riisikot peaks kandma ründe initsieerija, mitte selle ohver.

Põhiseadus deklareerib, et igaühel on õigus temale tekitatud materiaalse- ja moraalse kahju hüvitamisele. Kuna põhiseadus ei sätesta, et seadus võib neile elementaarpõhimõtetele erandeid kehtestada, siis on tegemist nn seaduseresolutsioonita põhiõigustega. Põhiseadus ei anna riigile kahju hüvitamise suhtes immuniteeti ega kehtesta erandit, et kui riik tekitab eraõiguslikule isikule kahju, siis kuulub see hüvitamisele piiratud alustel.

Praegu kehtiv riigivastutuse seadus annab riigile põhjendamatuid eeliseid ja menetletav eelnõu jätkab samasugust steitistlikku suunda.  Liiatigi, kuna eelnõu järgi tuleb kahjuhüvitise nõue esitada sellessamas kriminaalmenetluses, kus kahju suurus ei saa olla veel teada, siis on tegemist pigem põhiseadusevastase kahju mittehüvitamise seaduse eelnõuga.