Venemaa nuiab karme sanktsioone

Toimetuse hinnangul tuleks uute sanktsioonide kehtestamisega Venemaa režiimi suhtes võtta samuti ette järgmine, karmim plaan. Survestamise efektiivseim variant tundub seejuures olevat olemasolevate kokkulepete ülevaatamine ja võimaluse korral peatamine Venemaa suunal.

Praegu on Ukrainas teostumas stsenaarium, mille järgi Krimm oli ainult Putini imperialistlike plaanide teokstegemise algus. Ent Venemaa ei realiseeri neid plaane mitte kohe sõjalise sissetungiga Ukrainasse, vaid kodusõja provotseerimisega. Algul mõistagi proovitakse Ida-Ukraina oblastites võim üle võtta samamoodi referendumi ja nukuvalitsuse pukki upitamise teel, aga erinevalt Krimmist on seal keerulisem toimetada, sest Ukraina võimud on oma maa ja rahva eest märksa enam väljas. Tuleb vaid hinge kinni pidada, et mõistus võidaks ning verevalamist ja kodusõda ei tuleks.

Tagantjärele tuleb tõdeda, et isegi Lääneriikide kiiremate sanktsioonide kohene kehtestamine ei oleks tõenäoliselt Putini vallutusplaane Ukrainas kuigivõrd pidurdanud. Kõik käib seal justkui õpiku järgi. Samas on iga päev karmimate sanktsioonidega venitamist kaotatud päev Ukraina jaoks, sest ilma mõjuta need ju ei ole.

Krimmi annekteerimise järel astusid USA ja Euroopa Liit omajagu vastusamme. Peamiselt puudutavad need viisakeelde teatud isikute suhtes ning nende varade külmutamist. Samas käidi välja vekslid, et Venemaa järgmiste vallutussammude korral Ukrainas muututakse karmimaks. Sellesama kordamine praegu kõlab kohati kummastavalt, sest tegelikult on anneksioon juba selgelt kandunud Krimmist Ida-Ukrainasse.

Seejuures tundub, et konsensuse saavutamiseks on kiireim viis üle vaadata olemasolevad lepingud ning need võimaluse korral näiteks külmutada. Investeering investeeringu haaval, toru toru haaval. Nii kaalubki Euroopa Liit kuuldavasti Musta mere põhja plaanitud South Streami gaasijuhtme ehituse külmutamist, mis võib olla esimene majanduslik sanktsioon, mille EL Venemaa suhtes käiku laseb. Poliitilise poole pealt on Venemaa juba välja heidetud G8 riikide hulgast, NATO on peatanud partnerlussuhted Venemaaga.

Samasse ritta võiks lisada ka NATO seisukoha ümberhindamise mitte paigutada Venemaaga piirnevatesse Ida-Euroopa riikidesse, sealhulgas Eestisse, senisest suuremal kujul NATO jõude. Ukrainale aatompommist loobumise järel antud lubaduste murdmisega on ju Vene pragune võim üheselt näidanud, et kokkulepped talle ei kehti. On selge, et seda Venemaad, kellega omal ajal kokkulepped saavutati, enam ei ole.

Putini võim võib mõistagi poliitilisel tasandil selle vastu protestida, aga tegelikkuses on hakanud üha enam isolatsiooniks valmistuma ning oma „paralleelmaailma“ sisse seadma. Süvenevale isolatsioonile ollakse tõenäoliselt valmis vastama ka suureneva eneseisolatsiooniga. Nii et igasuguste kokkulepete, sealhulgas ettevõtevaheliste lepingute puhul muutub üha ettearvamatumaks, kas need varsti enam peavad või veel enam – tulu tõotavad.

Mõistagi ei saa seejuures aga loobuda otsimast Ukraina kriisile rahumeelset lahendust. Samuti muutub üha aktuaalsemaks ka humanitaarabi osutamise vajadus olukorras, kus Vene pool survestamiseks eluliselt vajalikke kraane üha koomale keerab. Aga see ei takista sanktsioonide karmistamist. 

Autor: 1185-aripaev