Väikesel Eestil on arenguhüppeks vaja suurt sihti, innustavalt sõnastatud eduvisiooni, leiab vandeadvokaat Rait Kaarma.
Mõni aeg tagasi tekitas furoori peaministri avaldus, et Eestil puudub vajadus suure narratiivi järele ja kõik, mida võiksime vajada, on lootus paremale homsele ja iseenda töökus. Vaieldamatult on töökus edu aluseks, kuid väikeriigi arenguhüppele aitaks kindlasti kaasa suur eesmärk. Seejuures on visioonitus samuti valik ehk valik mitte ära kasutada oma eeliseid ja mitte üritada tulevikku Eestis luua ehk siis loksuda kaasa üleilmsete trendide sabas. Kiiremaks edasiliikumiseks ja arenguhüppeks vajame aga just nimelt head visiooni.
Tööjõu puudus, ajude äravool. Maailma Majandusfoorumi konkurentsivõimet mõõtva raporti kohaselt on viie aastaga kvaliteetse tööjõu puudus tõusnud Eesti majanduse kõige suuremaks probleemiks (selle olulisus on tõusnud raporti kohaselt 12,2%lt 21,9%ni). Teada on, et lähematel aastatel vajab Eesti juurde enam kui 23 000 tippspetsialist. Räägitakse ka 6500 IT-spetsialisti puudusest.
Samuti süveneb hirmuäratava kiirusega ajude äravool. Kui 2009. aastal oli Eesti 139 riigi hulgas 57., siis 2012 andmete alusel leiab Eesti 148 riigi arvestuses talentide hoidmise võimekuse poolest 97. ja nende ligimeelitamise võimekuse osas alles 96. realt. Midagi pole kuulda ka valitsuse konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ mainitud terviklikust talendiprogrammist. Kindla ja kohese vasturohuta saavad kirjeldatud probleemid vaid suureneda.
Emotsioon loeb. Singapuri endine peaminister Goh Chok Tong on viidanud, et riik ei peaks vastutama mitte ainult tehnilise infrastruktuuri (hardware) ja julgeoleku eest, vaid teadlikult arendama ka sotsiaalset infrastruktuuri ehk heartware’i.Algupäraselt oli tegemist Sony kontserni kontseptsiooniga: Not hardware, but heartware for everyday life. St taheti pigem müüa emotsiooni kui toodet. Ühiskondlik heartware peab arendama inimestes uhkustunnet ja ambitsioonikust ning suurendama ühiskonnas sidusust.
Seega, hästi sõnastatud visioon ei ole mitte mõni viisaastakuplaan, vaid emotsionaalne hooandmine, mis aitaks Eestit kiiremini edasi ja oma väiksusest tulenevalt manööverdamisvõimet paremini ära kasutada.Kui klassikalised liberaalid näevad riiki ideaalis vaid kohtumõistjana ja sotsialistid ärahellitava lapsevanemana, siis tänapäeval käib riikide vahel pigem võitlus elulaadide mõjukuse ja talentide pärast.
Kahjuks me ei suuda veel pikka aega konkureerida rikkamate riikide palkade või arenduskeskustega. Eesti-sugused rahvusriigid saavad tänapäeva avatud maailmas majanduslikult olla edukad vaid siis, kui suudame Eesti ümber luua üleüldise tugeva emotsionaalse gravitatsioonijõu. Selleks tuleb lokaalsed tugevused ühendada jõudu andva ja emotsionaalselt veenva ennasttäitva ennustusega. Mis võiks niisugune innustav ennustus olla?
Pakun välja sellise visiooni: tulevikku luuakse Eestis. Liiga ambitsioonikas – või siiski mitte? Oleme varmad lääne poliitikule ette heitma vähest tegevusjulgust, kuid ennekõike peaksime ise olema ambitsioonikamad.
Olen tähele pannud, et mitmed soome ettevõtjad räägivad Eesti tulevikust suure innuga. Ehk oleme kaotanud ise liialt enesekindlust? Kas oleme üleriiklikult võtnud omaks ühiskondliku kestliku kahanemise kontseptsiooni? Elu ei vii edasi mitte küünilisus, vaid eelkõige usk iseendasse.
Mitmed suured rahvusvahelised ettevõtted üritavad ise tulevikku (trende) ette aimata ja mõelda välja uusi tooteid, mis nende olemasolevad tooted mõttetuks muudaksid. Riik peaks tänapäeval mõtlema moodsa ettevõttena ja üritama mõneski mõttes tulevikku ise luua, et teiste riikidega edukamalt konkureerida ja ühiskonda innustada. Võib olla ongi siksakilise rannikuga Eesti oma loodusläheduse ja haritud noortega üks paremaid paiku maailmas, kus uued ideed saaksid tekkida ja esimesena realiseeruda.
Me ei tohi ära unustada, et elame ebamäärasel ajal, kus meist endist sõltub väga palju. John Kennedy on tabavalt väitnud, et eksimus muutub veaks siis, kui seda ei parandata. Meil on hea võimalus ühiskondlik ekslemine lõpetada ja anda Eestile oma heartware ehk innustavalt sõnastatud visioon Eesti edust.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.