Tankisti kasutamine on liiga lihtne

Tänase Äripäeva kaanelugu kirjeldab värvikalt, kui lihtne on Eestis teha võlgades firma omanikuks suvaline inimene, kes sellega vaid nõus on. Tihti on selline inimene veel ühtlasi kas alkoholiprobleemiga või muidu elu hammasrataste vahele jäänud. Väikese meelehea eest minnakse ühiselt notarisse, vormistatakse asi seal ära ja edaspidi vastutab karile jooksnud ettevõtte eest juba keegi, kes tegelikust olukorrast ja võlgade tekkimisest ning nende võimalikust tasumisest suurt midagi ei tea.

Just notarid saaks olukorda muuta. Äripäeva arvates on notarid selliste skeemide kasutamise puhul vastutust tõrjudes võtnud endale liiga mugava positsiooni. Just notarite võimuses on muuta firmade likvideerimine ning tankistide kasutamine selletaoliste teenuste pakkujatele oluliselt ebamugavamaks.

Notaritel on võimalus olla kiuslikum ja tülikam, esitada likvideerijatele ebameeldivaid küsimusi. Kui pabereid tuleb ikka vormistama inimene, kellel on juba 60 sisuliselt riiulil seisvat firmat ühel või kahel aadressil, siis vaevalt on tegu agara ning üdini ausa ettevõtjaga. Pärast korralikku ristküsitlust võib olla üsna kindel, et järgmisel korral see likvideerija enam tülitama ei tule.  

Käte laiutamisest probleemi lahendamiseks ei piisa. Tuleb aga välja, et notarid laiutavad käsi ja ütlevad, et saavad vahel selliseid pabereid vormistades aru küll, et asi pole ­õige, aga seaduslikku alust sellise tehingu sõlmimata jätmiseks neil ka pole. Justiitsministeerium ei oska samuti tõhusat vastukäiku välja pakkuda, väites, et tal pole kirjeldatud probleemi kohta piisavalt infot. Seda on tegelikult raske uskuda.

Justiitsministeerium, mille ülesanne ongi ju töötada välja selgemad seadusandlikud takistused sedasorti tegelaste häirimiseks, ei saa vastutust tõrjuda. Kui probleem on olemas, aga selle kohta praegu infot napib, siis tuleb seda koguda.

Kõiki ühe vitsaga lüüa ei saa. See, et firmade selgelt pahatahtlikust likvideerimisest on saanud korralik äri, pole kindlasti normaalne. Sellistest likvideerimistest jäävad maha tasumata võlad, mille ettevõtte koostööpartnerid võivad korstnasse kirjutada. Samuti jääb riigil saamata maksutulu.

Samas tuleb seaduste muutmise kavandamisel jälgida, et kõiki ettevõtteid ühe vitsaga ei löödaks, nagu viimasel ajal on juhtunud. Käputäie halbade kavatsustega nn ärimeeste pärast ei pea kannatama kõik ausad ettevõtjad. Liiga jäik ettevõtete ostu ja müügi kontroll muudab omanikul vara haldamise paindumatuks ja aeglaseks.

Pole motivatsiooni asjaga tegeleda. Igal juhul soositakse praegu liialt firmade likvideerijate tegevust. Seda kinnitab ka nende enda suhtumine. Nad ei karda ei maksuametit ega politseid, sest oskavad oma asju ajada nii, et otseselt midagi seadusevastast justkui polegi.

Ja kuna reeglina on tegemist väiksemate firmade n-ö ärakaotamisega, siis pole riigi­struktuurid lihtsalt piisavalt motiveeritud asjaga aktiivselt tegelema. Ei viitsi, sest summad pole hiiglaslikud. Aga peaks, sest küsimus pole ainult võlgade kustutamises, vaid ka ettevõtluskeskkonna üldises tervises.

Autor: 1185-aripaev