Hiina on majanduskasvu stimuleerinud mitmesuguste abinõudega, sh riigiettevõtetele eelistingimuste loomine ja valitsemissektori suuremahulised investeeringud eluruumidesse ja taristusse (näiteks, raudteesse), finantseerides seda peamiselt omavahenditest. Möödunud aastal tuli veidi enam kui pool majanduskasvust just investeeringutest. Uute riiklike investeerimisprojektidega on kõige lihtsam viis lühiajaliselt majanduskasvu tekitada.
Riigi agressiivne sekkumine majandustegevusse on majanduse tasakaalu pigem halvendanud. Paljud eluruumid seisavad kasutamata, mis pidurdab uute hoonete ehitamist. Ehitusaktiivsuse nõrgenemise tõttu aga kannatavad ka metalli-, keemia- ja ehitusmaterjalidetööstus.
Võlg kasvab. Selleks, et 7,5%list majanduskasvu eesmärki saavutada ja hoida ära majanduskasvu aeglustumine, tuleb valitsusel ilmselt rahapoliitikat lõdvendada. Kuigi laenukasv on Hiinas aeglustunud, on see majanduse nominaalkasvust ikkagi veel kiirem, mis tähendab koguvõla kasvu jätkumist suhtena SKPsse. Hiina koguvõlg ulatub juba üle 250% SKPst. Areneva turu kohta on tegemist liiga kõrge koguvõla määraga.
Samas on suurem osa võlga kodumaist päritolu. Kuigi laenamine välismaalt on viimastel aastatel suurenenud, on selle osakaal SKPst veel suhteliselt mõõdukas. Finantskriisi tekkimise riski vähendab see, et suurem osa Hiina finantssektorist ja suuremate laenudega ettevõtetest kuuluvad riigile, kusjuures riik võib lihtsalt laenude tähtaegu pikendada. Samal ajal, olukorras, kus üha rohkem laenudest kasutatakse vana võla tagasimaksmiseks, muutub kõrge majanduskasvu säilitamine üha keerulisemaks.
Eelmise aasta novembris avaldas Hiina kompartei majanduse reformikava, mille peamiseks eesmärgiks on riigi sekkumise vähendamine. See tähendab muu hulgas ka eraettevõtetele kehtivate koormavate litsentside ja erinõuete lõdvendamist. Samuti nähti ette paljudest riigiettevõtetele mõeldud privileegidest loobumist.
Dilemma. Hiina majanduspoliitika ees seisab küsimus, kas see peaks olema suunatud rohkem majanduse reformimisele või kiirema kasvu stimuleerimisele. Veel selle aasta aprillis ütles Hiina peaminister Li Keqiang, et Hiina ei stimuleeri majandust lühiajaliselt, vaid keskendub pigem keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatuma arengu suunas. Samal ajal on mitmeid riiklikke investeerimisprogramme kiirendatud. Kui aasta alguses paistis, et suund on võetud reformimisele, siis praegu on näha, et valitsus tegeleb taas oma 7,5%lise majanduskasvu saavutamisega.
Kui Euroopas üritatakse majanduskasvu parandamiseks suurendada eelkõige investeeringuid ja eksporti, siis Hiina püüab vähendada majanduse sõltuvust ekspordist ja investeeringutest ning suurendada rohkem eratarbimist. Majanduskasvus investeeringute panuse vähendamine peaks leevendama Hiina valitsuse poolt kapitali kohati ebaotstarbekast paigutamisest tulenevat riski majandusele. Tõepoolest, üha suurem osa majanduskasvust tulebki nüüd jaekaubandusest ja eratarbimisest ning üha vähem valitsuse investeeringutest, mis viitab sellele, et Pekingi soovitud eesmärk hakkab vilja kandma.
Peale selle püüab Hiina suurendada teenuste panust majanduskasvus, et vähendada ressursimahuka ja keskkonda saastava rasketööstuse mõju. Kuna peamine eksportiv sektor on töötlev tööstus, on sellel eesmärgil negatiivne mõju ekspordile, mille kasv on ka järk-järgult aeglustunud. Kuna tööstus vajab üldjuhul rohkem investeeringuid, kui teenused, siis vähendab see omakorda ka vajadust investeeringute järele ning aeglustab nende kasvu.