Psühholoogiadoktor: investor ankurdab end ise lõksudesse

Turgudel juhtub palju asju lihtsalt rumalusest, tähelepanematusest, valeinformatsioonist või emotsioonidest tingitud otsustest. Psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro lisab sellesse ritta ka alusetu kindlustunde, põhjendamatu lootusrikkuse, ülemõtlemise ja impulsiivsuse. Ta räägib, mis võib investori peas toimuda ja kuidas see võiks turgude liikumist mõjutada.

Kas inimese aju on loodud investeerimiseks?

Miks mitte. Inimene on võimeline lükkama edasi hetkehüve kaugemal terendava suurema kasu nimel. Eks sageli nii ongi, et kes ei riski, see šampanjat ei joo. Ainus häda on siin see, et enamik inimesi talub väga halvasti määramatust, mida investeerimine aga just eeldab. Ka juhuse olemasoluga leppimine paistab teinekord olevat vaid teadlaste ja skeptikute pärusmaa. Ja siit hargnebki psühholoogilises plaanis huvitav muster, kus aju asub looma kompensatsiooniks kindlustunnet, justkui oleks olukord kontrolli all ja mõjutatav. Ankurdutakse lihtsate seletuste külge, mille funktsioon on inimest rahustada, luua näiline peremehetunne, olgu argumendiks müstiline aimdus, enamuse eeskuju või statistilist jõudu mitteomavad seosed nagu näiteks börsiliikumised.

Enamik inimesi ei ole tegelikult valmis kaotuseks, meid hoiab aktiivsena positiivne prognoos. Lootusrikastel mõtetel on päris kindlasti edasiviiv jõud, kuid vaid juhul, kui neid toetab heas mõttes kriitiline analüüs. Psühholoogiast teame, et edumaa annab eelkõige psüühiline paindlikkus, suutlikkus tõlgendada olukordi ja valikuid erinevast vaatepunktist. Ohumärk on see, kui jääme ringlema ühetaolistesse mõttekäikudesse. Investeerima asudes tasub hinnata ausalt oma motiive, stardipositsiooni ja ootusi.

Kas aju kipub tihti asju üle mõtlema?

Ülemõtlemise tähendus sõltub mõistagi kontekstist. On olukordi, kus ellujäämise tagab vaid ülikiire otsustamine, samas kui teises situatsioonis annab eelise rahulik kaalutlemine. Juba psühholoogiateadlane, Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman ja tema kolleeg Amos Tversky näitasid, kuidas aju finantsotsuste tegemisel trikitab, sest suure hüve silme ees terendamine soosib ebamõistlike riskide võtmist. Teiselt poolt suunab otsustamist võimalik kahju – kui potentsiaalse hävingu tõenäosus on subjektiivselt liiga suur, siis oleme ettevaatlikumad. Kaotusevalu on psühholoogiliselt tugevam kui võidunauding.

Huvitaval kombel võib impulsiivse sammuni viia ka liigne kaalutlemine, mille varjatud põhjus on suutmatus otsustada. Pingeseisund, mida otsustamatus endas kätkeb, on psühholoogiliselt äärmiselt ebameeldiv ja sellest mürast vabanemiseks tehakse impulsi ajel lihtsalt kiire käik.

Miks tekib börsidel karjaefekt?

Oleme sotsiaalsed loomad ja teeme ikka järeldusi selle põhjal, kuidas teised ees käituvad. Kui piisavalt suur hulk inimesi mingil moel tegutseb, on see justkui automaatne kinnitus, et asi tasub end ära. Kui paljud julgevad riski võtta, julgen mina ka. Mass töötab usalduse looja ja võimendajana. Ja see on täiesti universaalne mehhanism, millest juhindume omal moel iga päev.

Paljudel juhtudel on karja eeskujul tegutsemine igati funktsionaalne, kuid mõnikord ka mitte. Karjaefekt tuhmistab tähelepanu ja kütab emotsioone. Mistahes tugevad tunded – hirm, viha, eufooria, kirg, intensiivne naudingutunne, ka nälg ja väsimus – pärsivad ratsionaalset mõtlemist. Emotsioonidel põhinev irratsionaalne mõtlemine on kõikehõlmav ja plahvatuslik, omamata tingimata selget seost reaalsusega. Tugev tunne toimib inimese jaoks aga justkui kinnitusena, et tal on õigus. Pealegi on meie tähelepanu valiv - selekteerime infoväljast seda, mis klapib meie enda peas toimuvaga.

Kui investor on kaotanud börsil suurema summa raha, siis kuidas tulla toime kaotusvaluga?

Esimene nõuanne on ennast selleks ette valmistada, mis tähendab selget ja ausat teadvustamist, et kaotus on täiesti reaalne võimalus.

Teiseks tasub võtta vastu otsus, et sina juhid oma emotsioone, mitte nemad sind. Tark juht kuulab ära, aktsepteerib ja suunab lahendusele, ei süüdista ega ignoreeri.

Kolmandaks, nii ängistav kui see ka ei tundu, kaotust tuleks võtta kui õpetlikku kogemust, kahetsevatesse mõtetesse kinnijäämisest ei ole vähimatki abi.   

Miks tahavad inimesed saada miljonäriks?

Eks siin on erinevaid mõõtmeid. Raha on selles mõttes huvitav nähtus, et ta on ühtaegu konkreetne ressurss, mis omab kõige elementaarsemat vahetusfunktsiooni, samas kannab see eneseteostuse ja staatuse sümbolina ka tugevat emotsionaalset tähendust.

Paljudele annab suur rahahulk võimaluse saavutada kindlustunne ja sõltumatus igapäevaelu rittaseadmise mõttes, teistel on esiplaanil vajadus end sotsiaalselt määratleda ning kolmandatele on rahakeerutamine intellektuaalselt nauditav protsess ja eneseteostus.

Kokkuvõttes tahab inimene olla iseendaga rahul ja õnnelik. Selles on rahalistel saavutustel kindlasti oluline, ent mitte kandev roll. Miljonäride hulgas on samavõrra õnnelikke ja õnnetuid kui veidi tagasihoidlikuma pangakontoga inimeste seas, küll aga tunnevad end keskeltläbi õnnetumana need, kes peavad saama hakkama toimetuleku piiril. Seega pole ime, et miljonäriks saamisest unistavad eelkõige inimesed, kelle elujärg on keskmisest kehvem.

Investeerimisraamatu „The Intelligent Investor“ autor Benjamin Graham väidab, et investeerimise edu ei sõltugi nii palju teadmistest kui inimese isikuomadustest. Mida teie sellest väitest arvate?

Investori teadmiste ja kogemuste kõrval mängivad tema isiksuslikud soodumused kindlasti olulist osa, nii nagu ka õpetaja, advokaadi, disaineri või mis tahes teise ameti puhul. Eduka investeerija eeldused on kõrge enesedistsipliin ja kannatlikkus, väga hea frustratsioonitaluvus ja rahulik meel, suutlikkus kiirelt tähelepanu ühelt teisele suunata ja otsuseid vastu võtta, ta on intellektuaalselt uudishimulik, paindlik, optimistliku loomuga ja seltsiv, võttes aga otsuseid parema meelega vastu isepäi kui teiste eeskujul.

Ebaõnnestumisi tuleb enam ette nendel investeerijatel, kellel on kalduvus viivitada ja venitada või kes on impulsiivsed reageerijad. Viimaseid on börsil palju.

Mida jääb investoritel finantspsühholoogias vajaka?

Investori tähelepanu on suunatud peaasjalikult sellele, mida ta teeb -tehingule, selle kasulikkuse analüüsimisele, liikumiste prognoosimisele ja jälgimisele jne. Psühholoogiast on abi aga mõistmisel, kuidas juhtida peas toimuvat võimalikult tulemuslikult. Olles teadlik lõksudest, mida aju endale seab, on võimalik neid vältida või vähemasti ära tunda. Iseenda läbi ja lõhki tundmine ongi kõige tähtsam moment.

Tavalised komistuskivid on näiteks võimaliku kaotuse pärast ette ülemuretsemine ja teisalt paindumatu enesekindlus – mõlemad pidurdavad loovat ja kriitilist mõtlemist. Veel ühe tüüpilise veana ennustatakse näiteks mõne fondi edukust selle viimaste liikumiste põhjal, mis viitab meie kalduvusele ületähtsustada vahetus läheduses toimuva mõju. Ja nii edasi.