Mees, kes riisub börsilt koore

Neljateistkümnest Eesti börsiettevõttest kuulub Äimä juhitud fondidele oluline osalus kaheksas, kuid esmapilgul võib seos varju jääda. Kui Eesti väärtpaberikeskusest teavet nõutama minna, siis troonib ettevõtete omanike edetabelis sageli mittemidagiütleva nimega Luxemburgi panga kliendikonto. Nende taga peituvad tavaliselt järgmised ettevõtted-fondid: kas samuti Luxemburgis registreeritud Amber Trust, Amber Trust II või siis KJK Group – mis jaguneb omakorda KJK Capitaliks ja KJK Managemendiks. Neid kõiki ühendabki 45aastane varahaldur Lauri Kustaa Äimä, kes neis erinevaid juhirolle täidab.

Ida-Euroopa suuremaid tegijaid

Et mõista, kui suur on Äimä juhitud fondide roll Eesti börsil, soovitab teda alates 1990ndatest tundev Lauri Lind vaadata, kui suur osa Tallinna börsiaktsiatest on nende portfellis – kuid ilma Tallinki ja OEGta, mis oma suurusega pilti moonutaksid. Selgub, et 369 miljonist aktsiast kuulub fondide alla 50 miljonit ehk 13,5 protsenti kõikidest börsil vabalt kaubeldavast aktsiast. Kui võtta arvesse ainult need kaheksa ettevõttet, kuhu Äimä fondid investeerivad, siis on tulemus veel muljetavaldavam – kogu free float'ist kuulub Äimäle ligi 23 protsenti.

Kui palju varasid KJK ja Äimä Euroopas omavad, pole võimalik teada saada, kuid mõõtkavast annavad aimu Tallinna börsile tehtud investeeringud, mida on ligikaudu 100 miljoni euro jagu. Ja need on üksnes börsifirmad. KJK-l, on kaks peamist fondi Ida-Euroopas, nii-öelda Baltikumi ja Balkani suunal. Endine Hansapanga töötaja ja praegune investor Lauri Lind peab ettevõtet Skandinaavia mastaabis arvestatavaks tegijaks.

„Nii Baltikumis kui ka Balkanil võivad nad olla kui mitte top viie, siis vähemalt top kümne hulgas, Kesk- ja Ida-Euroopas aga esikümnes-kahekümnes kindlasti,“ hindas Lind. Tema sõnul on KJK strateegia olnud selline, et kui ostetakse, siis juba suurem osalus ettevõttes – viis kuni kümme protsenti.

Salapärane rahajuht

Lauri Kustaa Äimä on salapärane mees, kes eelistab varju hoida. Otse ei ole teda võimalik tabada. Börsiettevõtete kaudu kontakti otsides keeldub mees viisakalt, aga kindlalt igasugusest suhtlusest. „Ta on selline tüüpiline fondijuht,“ nendivad börsiettevõtete esindajad. Mis tähendab, et mees, keda teadaolevalt aeg-ajalt ka Eestis kohata võib, hoiab kogu väega rambivalgusest eemale.

Ka ettevõtete juhid ise on oma aktsionäri teemal kidakeelsed – ka siis, kui küsida süütu küsimus, kuidas tutvus ja investorsuhted Äimäga alguse said. Tallinki juhtkond viitab kommentaarist keeldudes „käimasolevatele protsessidele“. Baltikast kinnitatakse, et Äimä teeb tavapärast nõukogu tööd ja kontserni juhtimisse ei sekku.

Kustaa Äimäst soostub rääkima vaid investor Lauri Lind, kes Äimät juba üheksakümnendate lõpust tundis ning tal toona ka Hansapanga töötajana mõningaid tehinguid teha aitas. „Ta on rahulik ja pikaajaline investor, teeb kõike korralikult ja põhjalikult,“ iseloomustab Lind Äimät.

Mees, kes tõi Soome raha Eestisse

Kuid see pole alati nii olnud. Üks regiooni huvitavamaid fondijuhte, kes on end nii põhjalikult ära peitnud, et isegi Soome majandusajakirjanikud temast suurt midagi kuulnud pole, sündis 1971. aastal. 1997. aastal lõpetas ta Helsingi ülikooli. Raha asus mees aga Eesti turule paigutama juba enne siinse börsi teket, üheksakümnendate keskel.

Lauri Lind ei oska küll öelda, kust täpselt Äimä raha tol perioodil pärit oli – meenutagem, et neil aastail oli tegu üsna noore mehega – kuid just Äimä oli see, kes suures osas Soome raha siia tõi. Lind meenutab, et juba toona oli Äimäl oma fond, mille alt ta ammu enne Dankse panga ajajärku Eesti ettevõtete aktsiaid kokku ostis.

„See oli privaatpank, BBL (Bank Brussels Lambert - toim). Äimä ise on nalja visanud, et on viis korda tööandjat vahetanud, aga mitte kunagi töökohta,“ rääkis Lind. Belgia panga võttis 1998. aastal üle ING Group, sealt läks Äimä fond edasi Dankse alla.

Linnu sõnul tegi Äimä fond olulisemad ostud Eestis ajal, mil veel börsigi olemas polnud. Nii suutis ta erastamisajal haarata magusa tüki Tallinkist, Merkost ja paljudest teistest seni tegutsevatest kontsernidest. Kui ka hulgast sellistest, mis oma tegevuse (börsil) lõpetanud.

Näiteks Normaga seob Äimät kui investorit veel nullindatesse liikunud vaidlus: tema oli üks neist investoreist, kes nõudis Normalt aktsionäridele enne börsiltminekut suurema summa maksmist. Kui suuromanikega jõudis Norma kokkuleppele, siis tolleaegse meedia andmetel jäid väikeaktsionärid kaotajaks ja ka korralistest dividendidest ilma.

Kustaa Äimä Dankse fondijuhi ajastu langeb kokku tema suurema sõnakusega meedias, kus ta fondi tegemisi ja turuolukorda kommenteeris. Esimene teade Äimä kohta Äripäevas pärinebki 2000. aasta kevadest, mil ta Lääne turgude mõju Balti börsidele selgitab.

Ajalugu näib korduvat, sest toona leidis fondijuht, et Balti aktsiahinnad on teiste börsidega võrreldes küllaltki madalad. Kaks aastat pärast seda kommenteerib ta Hansapangale trahvi toonud toonase pangajuhi Indrek Neivelti tehinguid. Ta usub vastupidiselt Joakim Heleniusele, kes tollal nõudis häälekalt Neivelti tagasiastumist, et Neivelti eksimus on pisukene ja pealegi ammune.

(2002. aastal trahvis Tallinna börs Hansapanka selle eest, et tollane Hansapanga juhatuse esimees Indrek Neivelt olevat 1998. aastal teinud börsitehinguid konfidentsiaalset ja keelatud infot kasutades.)

See on ka aeg, mil võetakse rohkem riske ja vallutatakse uusi ärisuundi: näiteks selgitab Äimä 2006. aastal, kuidas osteti ühes Firebirdi ja Citigroupiga 51 miljoni dollari eest Leedu ravimitootja Sanitas. Ostutehingu juurde käis Äimä sõnul ambitsioonikas plaan, teha sellest üks Euroopa suurimaid ravimitootjaid. Päris nii ei lähe. Viie aastaga kõpitsetakse ettevõte üles ja leitakse uus ostja. 2011. pannakse ettevõte kõva kasumiga – börsiteate järgi oli tehingu hinnaks 314 miljonit eurot – mehele Kanada ravimifirmale Valeant Pharmaceuticals. Valeant ise on tänapäeval aktsia hinda vaadates murettekitavas seisus.

Uus peatükk: oma firma, fond kaasa

Kuid kümnendi lõpuks on Kustaa Äimäl saanud küpseks uus plaan. 2009. aasta märtsis loob Äimä Kaima Capitali, mille kaudu ta hiljem ka erinevate Eesti börsiettevõtete aktsiaid ostnud on. 2010. aasta oktoobris võtab ta vastu olulisema otsuse: ühes Kari Saloneni (kes on tuttav ING pangast) ning Jaakko Salmeliniga (tuttav Danske panga aegadelt) luuakse KJK Group. Varahaldusele keskendunud ja Luxemburgis registreeritud ettevõte jaguneb omakorda kaheks: KJK Managementiks ja KJK Capitaliks.

Mehed ei alusta tühjade kätega: samast ajast pärineb napp börsiteade, et Dankse Capital Finlandi-Sampo ühisfond, varemmainitud DCF Fund liigub nüüd KJK pädevusse. Selleks ajaks on DCFi kogunenud juba suurem osa seal täna asuvast Eesti varast ning Äimä kaob avalikkuse silma alt, välgatades vaid suuremate aktsiaostude korral.

„Pisikene“ Eesti portfell

KJK ise tutvustab end veebilehel kui Soome institutsionaalsete klientide vara kasvatajat ning KJK Capitali lehel on räägitud ka investeerimisstrateegiast: osalus omandatakse neis ettevõtteis, mille bilanss on vähemalt 20 miljonit ning aastane käive vähemalt 40 miljonit eurot. Ettevõttel on investeeringuid üle Ida-Euroopa, alates Sloveenia pagariärist ja lõpetades Bulgaaria rattatehasega.

Eestist kuulub grupi fondidele enam kui 100 miljoni eest investeeringuid siinsetesse börsiettevõtetesse. Kontserni rahalises mõistes suurim positsioon – 50 miljonit eurot – on paigutatud Tallinkisse. Sellele järgneb Tallinna Kaubamaja, kuhu pargitud ligi 28 miljonit eurot.

Kolmas suurem investeering on tehtud kalatööstusettevõttesse PRFoodsi. Viimases näib investeering rahaliselt ehk esmapilgul väike, kuid protsentuaalselt tähendab see, et erinevatesse Amber Trusti ja KJK fondidesse on kogunenud ligi 63 protsenti ettevõttest. Amber Trustiga seob Äimät juhatuse esimehe roll. Ning tutvus PRFoodsi juhi Indrek Kaselaga, kes on Amber Trusti Eesti pealik. Üheskoos veetakse PRFoodsi ja Amber Trusti kõrval erinevates rollides veel mitut projekti. Näiteks olid mõlemad omal ajal tegevad Salva kindlustuse müügitehingus ning praegu kuuluvad mõlemad kindlustusseltsi nõukokku.

Sel aastal võeti kõikidest ettevõtetest dividende ligi seitsme miljoni euro jagu – mis moodustab omakorda seitse protsenti kõikidest sel aastal välja jagatud 98,5 miljonist Tallinna börsi dividendieurost.

Investeerib ka ise

Erinevalt paljudest teistest fondijuhtidest panustab Äimä ettevõtetesse ka isikliku rahaga. Selleks on tal loodud ettevõtted Kaima Capital Oy (Soomes) ning Kaima Capital Eesti OÜ, millest viimane loodi 2009. aasta lõpus. Kaima Capitalil on arvestatavaid osalusi seitsmes Eesti börsiettevõttes ning need kattuvad ka KJK Capitali positsioonidega.

Kuigi Kaima Capitali kaudu soetatud aktsiate arv jääb tublisti tema suurtele fondidele alla – kuskil pole osalus üle 0,3 protsendi –, leiab tema investeeringud siiski aktsiaraamatus üldjuhul jõukamate investorite poolest. Oma raha pole ta sel moel pannud ainult Harju Elektrisse ja Merko Ehitusse. Kokku on ta nõnda paigutanud ligi 0,8 miljonit eurot ning möödunud aastal võttis Äimä pisut üke 28 000 euro dividende.

Mis edasi?

Viimati pakkusid KJK ja Äimä kõneainet mõni nädal tagasi, kui Baltika juht Meelis Milder suurema aktsiamüügi korraldas. Toona oli fond suuremate ostjate seas ning suurendas osaluse, mis mitu aastat 30 protsendi peal püsis, 38,9 protsendi peale. Kuna KJK fondil on veel selle aasta emissioonist hulk 3,6 miljoni euro eest konverteeritavaid võlakirju, siis võib kahe aasta pärast kõne alla tulla ka ettevõttes enamusosaluse omandamine. Mis siis Baltikaga edasi juhtub – seda näitab aeg.

Kuna ka Tallink on teatanud uue suurinvestori otsinguist, tekib küsimus, kas KJK hammas hakkaks peale tallegi.