Viis soovitust alustavale börsikauplejale

Seda nimetatakse päevakauplemiseks ehk väärtpaberi tehingusse sisenemine ja väljumine toimub samal turupäeval. See on aga ainult üks stiil väga paljudest, mis on omakorda ka kõige konkurentsitihedam ja stressirohkem viis finantsturgudel osaleda, sest kaupleja võistleb arvutite ja algoritmidega, mis on kordades kiiremad ja täpsemad, kui inimene olla suudab.

Ole sa investor või kaupleja, meie kõigi eesmärk on finantsturgudel oma varasid kasvatada. Sel hetkel, kui investor teostab börsil oma tehinguid, on ta kaupleja rollis. Kui ma kauplejana hoian hinnaliikumise põhjal aasta aega hästi trendivat aktsiat, siis võib see positsioon näida investeeringuna, kuigi ma isegi ei tea, mis ettevõttega on tegu. Nii kui aktsiaid hoitakse pikemalt, muutub investeerimise ja kauplemise vahe häguseks.

Üks näide tehnilisest süsteemist on turukapitalisatsioonil põhinev USA suuremaid ettevõtteid koondav turuindeks S&P 500, mis enamiku inimeste jaoks tähendab investeerimist, sest nad hoiavad indeksifondi pikaajaliselt, teadmata isegi, milliste ettevõtete aktsiaid nad omavad.

Siit koorub välja esimene soovitus lasta lahti valdkonna stereotüüpidest ja eelarvamustest, et mõelda rohkem kastist välja, milline portfellihalduse stiil võiks enda iseloomu ja eesmärkidega sobida.

Mina teen näiteks kõik oma aktsiatehingute otsused ainult hinnaliikumise põhjal, mis on matemaatiline ja tõenäosuslik, sest ma ei näe fundamentaalanalüüsis enda jaoks eelist teiste ees. Mõni teine aktsiaturul osaleja tahab otsuseid teha ainult ettevõtte käibe- ja kasuminumbrite põhjal, sest see tundub tema jaoks arusaadav ja loogiline. Turgudel osaledes ei ole õiget ega valet metoodikat, sest kapital liigub ühest taskust teise ning seetõttu on eesmärk oma otsustes teistest turuosalistest nutikam olla. Turueelise leidmine eeldabki teistest eristumist, et turuindeksist ehk turu keskmisest paremat tulemust saada.

Tänapäeval on otsuste tegemiseks informatsiooni lõputult ning seda tuleb enda jaoks vastavalt filtreerida, sest rohkem infot ei tähenda alati paremaid otsuseid, vaid sisendinfo üleküllus võib tulemuse hoopis juhuslikumaks muuta.

Minu teine soovitus on panna paika oma ajahorisont finantsturul. Eespool juba kirjeldasin päevakauplemist, mis on kõige lühema ajahorisondiga stiil, sest enne turu sulgumist läheb kaupleja alati rahasse. Tegelikult ei pea üldse päevasiseselt oma väärtpaberite hinnaliikumisega kursis olema, kui aktsiaid hoitakse nädalaid või kuid ja iga üksiku aktsiapositsiooni suurus on kogu portfelli suhtes võrdlemisi väike.

Samuti lubab kaasaegne tehnoloogia sisestada kauplemistarkvaras automaatseid tehingukorraldusi, et limiteerida kaotust, kui aktsia hind hakkab kukkuma. Sel juhul teostab börsimaakler tehingu ilma kaupleja kohalolekuta vastavalt eelnevale seadistusele.

Mina olen oma kauplemissüsteemi üles ehitanud nii, et ma ei pea turu lahtiolekuajal arvutis olema, sest olen automaatsete tehingukorraldustega kogu oma tegevuse ära seadistanud. Seega, turg töötab minu heaks, mitte vastupidi.

Kui finantsturu või konkreetse väärtpaberi nõudlus ja pakkumine on tasakaalust väljas ning ühel poolel ülerahvastatud, siis ootab enamik turuosalisi hinnaliikumise jätkumist samas suunas edasi. Sellisel juhul on näiteks hinnatõusul tihti pööre vastassuunda lähedal, sest viimased optimistid on oma ostud juba teinud ning hinnaliikumise jätkumiseks pole enam piisavalt uut kapitali lisandumas.

Vastupidiselt turu langustel, kui negatiivsus ootuste suhtes on juba nii suur, et viimased pessimistid on väärtpaberid ära müünud, ei ole enam müügisurve jätkumiseks pakkumise poolel piisavalt tehingukorraldusi ning nõudlus taastab oma ülekaalu, mille peale hakkab turg taas tõusma.

Siin on minu kolmas soovitus teha ostu-müügiotsuseid iseseisvalt ning mitte joosta oma otsustes teistega kaasa.

Me pole inimestena loodud börsil häid otsuseid tegema, sest meile ei meeldi teadmatus ega ebakindlus tuleviku ees. Me tahame elus kindlustunnet ja stabiilsust. Paraku on julgus võtta teadmatuses riske just see, mis turgudel kõige paremini premeerib.

Finantsturud on üsna efektiivsed, mis tähendab, et kogu teadaolev informatsioon on juba turuhindadesse sisse arvestatud ja seda üle mängida on indiviidi tasandil väga raske. Seetõttu peame võtma riske, et turul juhtub midagi sellist, mida isegi turg veel ei tea. See tähendab, et me ka ise ei tea, mis täpselt tulevikus juhtuma hakkab. Kuna selline otsustusprotsess on inimaju jaoks tihti vastuvõetamatu, siis tehakse pigem mugavaid otsuseid selle põhjal, mis tänasel hetkel on selge ja kõigile teada, aga selles ei ole enam teenitavat riskipreemiat. Nii võib alustav kaupleja heast tulemusest suu puhtaks pühkida.

Minu soovitus siinkohal on mitte proovida tänase infoga tulevikku prognoosida, vaid mõelda pigem sellele, mida turg ega teised ei pruugi veel ette näha.

Börsil on kõige olulisem mängus püsimine. Pole võimalik saada turult võimalusi, kui turuosaline oma kapitalist ilma jääb. Kõiki edukaid kauplejaid, kellel on 30–40aastane tulemus ette näidata, iseloomustab see, et nad on läbi hea riskihalduse suutnud terve see aeg mängus püsida.

Minu viies soovitus alustavale börsikauplejale on suurte tehingute asemel hajutada risk paljude väikeste panuste vahel, mille võimalik tulusus ületab mitmekordselt võetud riski. Riski aitab mõõta ja limiteerida väikese kahjumiga positsioonist väljumine, kui paika pandud tees plaanipäraselt välja ei mängi. Selline plaan tuleks luua juba enne tehingusse sisenemist, et vältida hetkes tekkivaid emotsioone. Kahjumite kuhjumine ja liiga suureks laskmine hävitab börsikaupleja konto ja võimaluse turul jätkata.

Minu põhimõte on börsil uut tehingut võttes arvutada esmalt risk ja alles siis tulusus. Mängus püsimine on olulisem kui lühiajaline kõrge tootlus, mis hiljem kaob.