Restoranitest: restoran männimetsas

Ainuüksi toidu pärast vaevalt et keegi sinna sõitma hakkaks, küll annavad selleks põhjust metsad ja suusarajad. Ja lumi, mis Lõuna-Eestis on justkui teistsugune kui Tallinna ümbruses.

Kord juba kohal, satub restorani nagunii – talvisel ajal pole söögikohtade valik sealkandis kuigi suur. Kubija spaahotellis saab kõhu täis kas buffet-lauas või söögisaali tagumisse osasse eraldatud väikeses pidulikuma miljööga restoranis. Natuke rohkem kui aasta tagasi said mõlemad uue näo. Uus sisekujundus on modernselt rahvuslik: rahvariidetriibulised toolid, kampsunimustriga põrandakate, puuriidad, palk- ja kiviseina elemendid.

Rahvalikkust ja rahvuslikkust jagab ka menüü, mis Tallinna restorani skeenelt korraks Võrumaa metsade vahele sattudes mõjus oma trendivabaduses hingekosutavalt. Mitte et mul lehtkapsakrõbedike, õhitud tatra, Peipsi sibula confit’, fenkolikreemide ja muu moodsa uus-Eesti kraami vastu midagi oleks, küll aga oli meeldiv tõdeda, et maitsva tulemuse saab ka nendeta.

Menüüs on kõrvuti traditsioonilised Eesti toidud, nagu kartuli-tangupuder suitsulihaga, korralik seapraad, heeringas musta leivaga ja uuemad restoraniklassikud, nagu lõherull, suitsune pardifilee ja punapeedi-carpaccio. Suitsust parti saab pealinnaski, seepärast pühendasime end suuremalt jaolt põlis-Eestile. Ja ei pidanud kahetsema.

Isegi kui kõik road polnud kriitilise meelega restoranikriitiku jaoks tehniliselt täiuslikud, oli mõnusalt läbiküpsetatud sealihas, selle juurde kuuluvas megasuures kartulipudruportsjonis, mis tordipritsiga taldrikule kujundatud, mahlakas köögiviljakotletis ja isegi jämeda sidruniviiluga serveeritud kokteilis isesugust kodusust ja soojust, justkui kaotatud vanaemaparadiisi hõngu.

Kui soojasse salatisse lisatud krevetid olidki viletsavõitu, siis kartul kuulus ekstraklassi: nii maitsvat maamugulat leiab pealinna taldrikutelt haruharva. Kindlasti tasub ära proovida ka napilt viieteist kilomeetri kauguselt Lasva vallast Kõrgemäe talust pärit juustud.

Pealinnas külge harjunud eelroog-pearoog-magustoit-kolmikuga pole Võrumaa südames midagi peale hakata. Pärast eelroogade hulka kuuluvat sooja salatit jätkus isu vaid poole magustoidu tarbeks. Suurema isu puhul läheb vaja muidugi korralikku pearooga, aga väga võimalik, et ka siis oleks arukam tellida üks magustoit kahe peale.

Kubija restorani väärtuseks pole aga mitte ainult armastusega tehtud toit ja ümbruskonna taludest pärit tooaine, vaid ka staažikas kelner Kaupo, kes on töötanud seal niikaua, kui ulatun mäletama. Vastutuse võtmine, olukorra haldamine, sõbralikkus ilma familiaarsuseta ja parajalt doseeritud muhe huumor on vaid mõned märksõnad, millega tema tööd kirjeldada.

Imetlusega jälgisime, kui ta ootamatult sisse sadanud “suvitajate” seltskonna (“Me oleme Tallinnast. Me maksame!”-olekuga tüübid) hetkega vaigistas ja olukorra kontrolli alla sai, riivamata sealjuures ei enda ega ka laiavate külastajate väärikust. Mõnekuuline praktika selle mehe käe all oleks õnnistuseks igale noorele teenindajale.