Esimesed õppetunnid eraettevõtluseks

Moskvas olid võetud vastu määrused, mis käsitlesid tarbekaupade tootmist, elanikkonna teenindamist ja toitlustust eraalgatuslike kooperatiivide abil. Ajendiks perestroika ja uutmise õhkkonnas aina kohatumana näivad defitsiit, valiku puudumine, standardiseeritus ja normid ning lõputu ratsionaalsus, mis olid algselt ette nähtud kodanlike tarbimisharjumuste väljajuurimiseks. Või siis kollektiivse tarbimise suurendamiseks individuaalse arvel, mida sai esitada kommunismi ehitamisena vaikides oluliseks põhjuseks olevast suur- ja sõjatööstuse eelisarendamisest.

Niisiis lubas uus süsteem mõningal määral tegutseda eraettevõtluse alustel, kuigi päris turumajanduseks seda pidada ei saanud.

Eksperimendi eesmärgiks oli nõukogudeliku ettevõtluse abil leevendada tarbe- ja toidukaupade defitsiiti ilma, et peaks lõhkuma kõikuma hakanud ühisomandi ja käsumajanduse süsteemi. Seega pidid loodavad ühistud osutama teenuseid ja tootma eelkõige elanikkonna igapäevaseid vajadusi silmas pidades, mis pidi stabiliseerima sotsialistlikku majandust ilma suuremate struktuursete muudatusteta.

Ühistuteks ei saanud muidugi selliseid ettevõtteid nimetada, kõlas liialt kapitalistlikult.

Eestis võeti uued võimalused väga hästi vastu. Küllap leidus siin piisavalt riskijulgust ja entusiasmi, Soome oli lähedal, käest kätte äritsemine, hankimine ja kaubareisid ammu tuttavad ning lõdvemad tingimused ainult tervitatavad. Eraettevõtlus kooperatiivide kujul jõudis ka IME programmi, kus rõhutati turumajanduslikku tarbija pärast konkureerimist.

IME astus siiski sammu veel kaugemale, nähes ette ka aktsiaseltside loomise vajalikkust. Ilmselt andsid kohalikud isemajandamise meeleolud kooperatiivide asutamisele omalt poolt veel hoogu juurde, nii et 1989. aasta kevadeks oli asutatud juba tuhatkond kooperatiivi. Suhtarvuliselt oli see number suurem kui üheski teises liiduvabariigis.

Põhiliselt valmistati riiklikus kaubandusvõrgus puuduvaid ja uudseid tooteid, avati erakohvikuid, hamburgeri-kioskeid, aga tegeleti ka metalli- või puutööga.

Lubatud olid ühisettevõtted välismaiste partneritega. Esimeseks selliseks oli Eesti Külaehituse ja soomlaste asutatud EKE-Sadolin SP, mis tegutseb tänaseni. Mäletame hästi ka koos Šveitsi ettevõttega toodetud Pingviini jäätist.

Kooperatiivide asutamisel oli muidugi mitmeid piiranguid. Näiteks lubati moodustada kuni kolmest inimesest koosnevaid ettevõtteid tingimusega tegutseda mõne riikliku ettevõtte või asutuse juures, kellele tuli maksta suur või isegi suurem osa tuludest.

Esines ka olmelisi probleeme, kooperatiivide tegemisi ja vajadusi ei võetud tõsiselt, ametnikud püüdsid neid ignoreerida kui kahtlaseid tüütusi ning sageli oli tegutsemiseks valida ainult pööningute ja keldriruumide vahel.

Mis sellest kirevast perioodist, turumajandusse naasmise sissejuhatusest tänaseks alles on?

Saab nimetada mõne tänaseni tegutseva kooperatiivina alustanud ettevõtte, näiteks ülal mainitud Sadolin, Ilves-Extra, alles on ka tarbijate ühistuid, millest tänaseks on paljud Coop Eesti keskühistu liikmed, ning alles on veel ka tegutsevaid hoiu-laenu ühistuid.

Teised on aga vajunud aegade hämarusse ning ka Rahvusarhiivi hoidlates neid ei leia. Meile on jõudnud üksikute kooperatiivide asutamisdokumente mõne keskasutuse kaudu, mille juures need tegutsesid. Näiteks Teatriliidu kaudu on arhiivi jõudmas päris esimese kooperatiivi, teatrikooperatiivi TühiRuum dokumendid. Tulevikus on võimalik uurida ka Teatriliidu juures juba sügaval nõukogude ajal tootmiskoondisena tegevust alustanud ja praegu Teaspon AS nime kandva ettevõtte lugu.

Mitmete kooperatiivide alguse lugu on arhiivi jõudnud Eesti Kultuurifondi kaudu. Kultuurifond asutati 1987. aasta kevadel üleliidulise kultuurifondi kohaliku osakonnana, mille ülesanneteks olid muuhulgas loometegevuse ergutamine ja ühiskonna demokratiseerimis- ja uutmisprotsesside toetamine.

Väikeettevõtteid ja kooperatiive asutati Kultuurifondi juurde alates 1988. aastast, näiteks moe- ja disainifirma Enelin, firma Eesti Video, stuudio Eesti Kultuurfilm ja paljud teised.

Eelmise aasta suve alguses tehti ajalugu – toimus Tallinna Sadama vähemusosaluse erastamine, viimine Tallinna börsile. Viimasest riigi äriühingu IPOst, Eesti Telekomi erastamisest on möödumas juba 20 aastat. Kas Tallinna Sadamast võis alata suurte riigi äriühingute erastamise teine laine Eestis, näitab tulevik. Siinkohal on aga sobilik meenutada erastamise esimest lainet 1990. aastatel.

Kuigi ettevõtete privatiseerimises polnud laiemalt vaadates midagi enneolematut, oli Eestis pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja iseseisvuse taastamist toimunu oma radikaalsuses siiski märkimisväärne.

Esimesed erastamist võimaldavad seadused võttis vastu juba Eesti NSV Ülemnõukogu 1990. aastal. Laine läks liikvele haarates esmalt kaasa väikesed toitlustuse, kaubanduse ja teeninduse ettevõtted, aga ka mõned suuremad, tuntumad neist Baltika ja Tallinna Taksopark.

Erastamisega tegeles esialgu vastloodud Riigivaraamet. Protsess sai kindlust ja hoogu juurde 1991. aastal vastu võetud omandireformi aluste seadusest ja aasta hiljem kinnitatud riigivara erastamise korrast. Riigivaraameti asemel hakkas protsessi vedama Eesti Erastamisettevõte EERE. Omakorda aasta hiljem, 1993. aasta suvel jõustus erastamisseadus, mille alusel ühendati Riigivaraamet ja EERE Eesti Erastamisagentuuriks.

Eestis oli erastamise protsess tulemuslik. Tagantjärgi on hinnatud, et edu aluseks olid kiirus ja mastaap – vähem kui kahe kuu jooksul 1992. aasta suvel toimus rahareform, võeti vastu põhiseadus ning tehti ka otsus suurerastamise kohta.

Sellega kinnistati kurss avatud majanduse, vaba turu ja nendele omaste omandisuhete ning välisinvesteeringute poole.

1992. aasta lõpuks oli erastamise esimene järk juba lõpetatud, kuid protsess võttis aina tuure üles, erastamisnimekiri aina pikenes – 1993. aastal sõlmiti 51 tehingut, järgmisel juba 214. Paljude ettevõtete puhul läks aktsiate vähemuspakk avalikku müüki, millega pandi alus Tallinna Börsile.

Oli ka erisusi, näiteks nn rahvaettevõtted ja rendiettevõtted, mõlemal juhul üheks osapooleks ettevõtte töötajad. Oli ka kirgi, kohtuvaidlusi, nimekirjast kustutamisi ja erastamise muundumist pankrotivara müümiseks.

1996. aasta lõpuks oli suur­erastamine enamjaolt lõpule viidud. Laine lõpetasid 2001. aastal müüdud Eesti Raudtee aktsiad ja luhta läinud katse erastada osa Eesti Energiast. Sellest alates on rohkem või vähem arutletud seni riigi omandis olevate äriühingute võimaliku erastamise üle. Kõlama on jäänud seisukoht, et loomulikud monopolid, ühtlasi ka strateegiliselt tähtsad objektid võiksid jääda avalikuks omandiks ning kõrvale erinevatest erastamiskirgedest.

Nõukogude ajal olid ettevõtted olnud kohustatud oma dokumendid ettenähtud korras arhiivile üle andma. Kuna see harjumus jätkus, on Rahvusarhiivis kena kogu suuremate ja väiksemate ettevõtete arhiive kuni umbes 1990. aastate keskpaigani.

Rahvusarhiiv on tänaseni kohustatud vastu võtma kõikide erastamisnimekirja kantud ettevõtete personalidokumendid kuni erastamiseni.

Loodame siiski, et kui selliseid dokumente veel kusagil ootamas on, siis ikka koos põhitegevuse dokumentidega, mis avaksid üleminekuaastate värvikat perioodi.