Restoranitest: turistide püüdja vanalinnas

Tallinna Raekoja platsist paarikümne meetri kaugusel asuv Clayhills asub otse turistide käigurajal ja enamasti olen seal näinudki võõrkeelseid laudkondi rohkem kui kohalikke.

End võõrastesse saabastesse seades püüdsin ette kujutada, millise gastronoomilise mulje võiks Tallinn jätta lihtsale turistile, kes pole White Guide’i, linna kodulehekülje ega isegi Tripadvisori abil viitsinud söögikohti välja valida, vaid jätab selle juhuse hooleks. Vanalinna ja Raekoja platsi külastatakse nagunii. Raekoja platsi restoranide ampluaa on lai, ulatudes India Maharajast Vene Troikani, sekka uuemat ja vanemat Eestimaad: modernne Kaera-Jaan, rahvalik Liisu Juures, keskaja hõllandusena III Draakon.

Clayhills midagi erilist ei luba, kuid ilmselt on gastropubi just selline nähtus, mis turistidele sobib: saab juua, aga ka toit on tasemel. Nii sinna satutaksegi. Menüü ja joogikaart pole Clayhillsis tegelikult midagi erilist, eriliseks sai koht minu jaoks teeninduse kiiruse poolest. Nii kui sisse astusime, meid märgati, juhatati lauda, samal hetkel pisteti pihku menüü ja juba küsiti joogisoovi – täpselt nagu teenindusõpikus.

Ka edasi läks kiirelt. Suupisted saabusid enne, kui õieti ootamagi jõudsime hakata ja ka pearoogadega läks kiirelt. Teeninduse kiiruse ja tähelepanelikkuse poolest kuulub Clayhills kahtlemata linna parimate hulka, aga toidu tase on avamisajaga võrreldes teinud vähikäiku. Kunagisest gastropubist on saanud tavaline keskpärane pubi koos keskpäraste roogade ja kõikjale tungivate frittimisõli aroomidega.

Gastropubid kui restoranivääriliste roogadega pubid või klassikalise miljöö hüljanud restoranid tekkisid Suurbritannias eelmise sajandi 1990. aastate lõpus. Eestis oli uudse nähtuse esimene esindaja seesama Clayhills. Minu mälu järgi oli Clayhills ka Briti köögi põlisvara fish & chips esimene importöör. Siiamaani on meeles nende õhukeses tainakoorikus frititud tursk ja mõnusad friikartuleid, millega nad kümmekond aastat tagasi välja tulid.

Nüüd oli tursast saanud lõhe, tainakoorik kaks-kolm korda paksenenud, ammusel ajal lisandiks pakutud hernepüree kadunud ja kartulid krõbeduse kaotanud. Frittimisõli lõhn aga kleepus riietele mitmeks päevaks.

Pettumust süvendas konflikt menüüs lubatu ja tegelikkuse vahel. Eelroog nimega täidetud jalapeno kroketid olid tegelikult jalapenoga vürtsitatud kartulikroketid. Kõrvitsapirukat saatis lubatud vanillikreemi asemel tavaline igav vahukoor.

Joogivalik on aga külluslik: õlut, veini, kangeid napse, kokteile ja sekka ka mõned alkoholita joogid. Viimastest pakkus meeldiva, kuigi suhteliselt magusa ja jäise elamuse kohapeal valmistatud granadillilimonaad. Jahutavad joogid on head, aga ainult sooja ilmaga. Jäisest talveõhust tulles mõjub jääd täis limonaadiklaas hirmuäratavalt.