Investor Toomas: börsimull on hõljunud koduõuele?

Öeldakse, et parim aeg aktsiate ostuks on siis, kui veri voolab tänavail, ning müüa maksaks siis, kui pasunad puhuvad. Juba mõnda aega puhuvad fanfaarid kõrvulukustavalt ja veristest tänavatest võib vaid und näha. Korralikku korrektsiooni nägid aktsiaturud viimati aastate eest, finantskriisi aga nooremad olijad tõenäoliselt enam õieti ei mäletagi.

Valetaksin, kui ütleksin, et investeerimishuvi kasv ei ole minu jaoks alarmeeriv. See, et taksojuhid aktsiate ostmisest ja müümisest räägivad, ei tule juba mõnda aega enam üllatusena. Mai alguses osalesin reservväelasena kaitseväe korraldatud Siili suurõppusel ning olin sealgi oma silma ja kõrvaga tunnistajaks, et investeerimine on just nooremate sõdurpoiste seas vägagi popp jututeema.

Nõu peeti nii ühisrahastusplatvormi Bondorasse kui Tallinna börsi aktsiatesse investeerimise üle. Kohtasin ka relvakandjat, kest oli moonakotti poetanud Robert T. Kiyosaki bestselleri „Rikas isa, vaene isa”.

Jää on hakanud sulama

Tegelikult tunnen suurimat heameelt, et investeerimine on üha populaarsem. Mis võiks olla veel parem sellest, kui kaasmaalased on jõukad ja kindlustavad teadlikult oma finantstulevikku? Kui sissetulekutest kannatab kas või näpuotsaga säästa ja investeerida, oleks tõeliselt rumal jätta oma saatus üksnes pensionisammaste hoolde.

Soovitan ilma häbitundeta liituda nii investeerimisklubidega kui käia kohal seminaridel. Miks mitte soetada mõni väärt börsiõpik? Seda kõike teen aegajalt minagi - nii võid leida väärt ideid oma portfelli juhtimiseks. Samas tasuks veenduda, et üritustel käimine ja muud investeerimist soodustavad tegevused oleks tootlusega proportsioonis ega saaks asjaks iseeneses.

Mäletan kriise hästi

Samamoodi ei ole mõistlik investeerida ainult investeerimise pärast. Just praegu võib see kiusatus kiiresti tekkida, sest börsid on mõnda aega vallutanud uusi tippe. Majanduse baastõdedest lähtunud pessimistlikumad investorid, kes julgesid keskpankade rahapoliitika vastu panustada, on jäänud aga pehmelt öeldes lolliks.

Sellele vaatamata on endiselt kõige olulisem mitte liiga uljaks muutuda, ja aina uinutavamalt huugavate rahapresside taustal ei tohi valvsust kaotada. Mäletan varasemaid väiksemaid ja suuremaid börsikrahhe selgelt. Ka vahetult enne neid kippus meeleolu olema küllaltki pidune.

Seevastu kriisi ajal võib investeerimisseminaridelt – kui neid keegi enam üldse korraldada viitsib –, huvilisi üles lugeda kahe käe sõrmedel. Üht võin oma kogemusest küll öelda: raha teenimine ei paku kaugeltki nii palju rõõmu, et see korvaks langusest saadud kaotusekibeduse.