Erik Reinhold: juht on see, kes vajab üle kõige oma alluvaid

Kogenud juhi ja koolitaja Erik Reinholdi sõnul on Põhjamaade õnneindeks kõrge tänu sellele, et juhtimiskvaliteedi ja veakultuur on omavahel positiivses seoses. Eestis on endiselt levinud veakultuur, mistõttu paljud kesk- ja tippastmejuhid ei taha otsustada, sest kardetakse teha vigu. Reinholdi sõnul on vigade tegemine aga vaid suurepärane võimalus õppimiseks. „Viga on inimlik asi, millega tuleb targalt toimida“. Suurem viga on hoopis see kui ei tunta ära juhtimisolukorda. Uuringud näitavad, et töötajad heidavad juhtidele enim ette just seda, et nad ei ole suutelised vastu võtma otsuseid.

Tänapäeval ei õpita juhiks. Enamik juhte valitakse ettevõttesiseselt. Spetsialiste juhtideks edutades eeldatakse aga, et tal on koheselt olemas ka vajalikud teadmised ja oskused. Me ei arva, et kummiremondi töökojas oskab meistrimees edukalt ka firmat juhtida. Paljudes ettevõtetes leitakse aga siiski, et spetsialistist juhiks lihtsalt saadakse. Reaalses see nii pole. Enamik juhte vajab tuge uute teadmiste või mõttemudelite näol. Nii on ka otsustamisega. Selleks, et otsused oleksid läbimõeldud ja põhjendatud, tuleb juhil läbi teha erinevad etapid. Need on kindlad protseduurid, mida on võimalik õppida nagu ka kõike muud.

Tegemata otsuste kõrval suureks probleemiks ka otsused, mida võetakse vastu lihtsalt selleks, et need oleksid tehtud. „Ärme eesmärgista seda, kui palju me laseme, vaid seda kui palju me pihta saame!“, lausub Reinhold läbi muige. „Enne otsustamist tuleks läbi mõelda, mis on eesmärk. Kas eesmärk on lihtsalt püssirohtu kulutada või midagi muud.“

Selleks tuleb endale tõsiselt teadvustada, miks üks või teine otsus tuleb vastu võtta. Olukord peab olema lihtsalt hoomatav ja võimalikult selge. Olenevalt sellele, kui palju meil on aega, on võimalik koguda vajalikku informatsiooni. Tihtilugu võetakse vastu otsuseid kõhutunde põhjal, kulutades hiljem palju aega nende põhjendamisele. Tehes korralikult eeltööd, pole aga vaja leida sobivaid põhjendusi juhuslikult langetatud otsustele.

Kui meil on teadmised, siis me saame hakata mõtlema alternatiivide peale. See on loominguline protsess, mille eesmärgiks on jõuda parima võimaliku lahenduseni. Tihtilugu aga juhtub nii, et juhil torgatab pähe mingi idee, millest tal on raske lahti lasta ja kui süsteem sunnib teda alternatiive looma, töötatakse oma pakutud lahenduse kõrvale paar ebarealistlikku või rumalat lahenduskäiku. See pole aga protsessi mõte. Eesmärk on lahendada olukord võimalikult hästi ja alati ei saagi juht üksinda jõuda soovitud tulemini.

Alternatiivide väljatöötamine on see koht, kus tuleks rakendada oma meeskonna loovat potentsiaali. „Juht ei pea tegema kõike üksinda!“, rõhutab Reinhold, märkides ära, et isegi sõjavägi kasutab otsuste vastuvõtmisel sellist metoodikat. Tuues mängu oma ala spetsialistide teadmised ja ekspertiisi, on otsus kordades rohkem läbimõeldud ja põhjendatud. „Minu õpetaja, kelle käe all õppisin Šveitsis ütles ikka, et juht on see, kes vajab üle kõige oma alluvaid“, sõnab Reinhold kindlalt.