Eesmärkide sidumine töötasu, preemia või edutamisega on viga

Olles endine ettevõtte juht ning ettevõtja ja nüüd tippjuhtide ning edukate olümpiatreenerite coach, tean et SMART-eesmärgid on tõhusad. Samas kohtun paljude inimestega, kes arvavad, et selline mudel on igav ja et on vaja midagi paremat kui SMART.

Võtame näiteks tähe R ehk realistlik. Kas realistlik eesmärk on põnev? Kas see veab inimese vihmase esmaspäeva hommikul voodist välja? Üha karmimas töömaailmas ei piisa SMART eesmärkidest - nende rõhuasetus lineaarsetele, järkjärgulistele ja ratsionaalsetele sammudele ei tekita tõenäoliselt loomehüppeid, mis käivitavad edu ebamäärasel ja kiiresti muutuval ärimaastikul.

Sageli toon oma töös näiteks olümpiamedaliste, et ärijuhte nende lugude ja kogemustega inspireerida. Kas olümpiasportlased räägivad SMART eesmärkidest? Ei, nad räägivad pöörastest, murrangulistest, ennekuulmatutest ja hirmuäratavatest eesmärkidest, nagu näiteks „Ma tahan võita Tokyo olümpiamängudel kuldmedali!“.

See pole kuigi realistlik eesmärk, arvestades kõike, mis peab õnnestuma, et jõuda spordis tippu, kuid see ei takista sportlasi seadmast endale selliseid eesmärke, et motiveerida endid olema parimad, kes nad olla saavad. Mis poolest erineb olümpiasport ärimaailmast? Minu kogemuse kohaselt takistavad järgmised tegurid meid seadma endale piisavalt kõrgeid eesmärke:

Sportlased võtavad ebaõnnestumist kui paratamatust ja see ei hävita nende enesehinnangut, vaid õhutab neid pingutama veelgi rohkem. Ettevõtluses näib ebaõnnestumine olevat häbimärk, seetõttu on ettevõtja järgmine kord valmis vähem riskima, seab endale madalamaid eesmärke ja ei pühendu piisavalt nende saavutamisele.

Spordis on finišijoon selge mõõdupuu, kõik asjaosalised aktsepteerivad seda ja see ei muutu. Ettevõtluses ei ole see alati nii. Erinevus võidu ja kaotuse vahel võib olla subjektiivne ja avatud poliitilisele tõlgendamisele.

Äris seatakse enamik eesmärke tulemuslikkuse hindamise protsessis, mille käigus tehakse ruutudesse palju „linnukesi“ ja mis reguleerib ka edutamist ja premeerimisotsuseid. Selles kontekstis on mõistlik seada eesmärgiks pigem võita pronks- kui kuldmedal.

Tokyo olümpiamängud on varsti käes, ja võib-olla on just nüüd õige aeg seada endale veelgi julgemaid eesmärke kui SMART-eesmärgid. See nõuab uut mõtlemist, et suudaksime rakendada meie parema ajupoolkera võime unistada, inspireerida, luua põnevust, hirmutada ja motiveerida meid alustama julget seiklust.

Selle asemel, et öelda „Minu eesmärk selle farmaatsiaettevõtte tegevjuhina on tõsta aktsia hinda kolme aasta jooksul 20% võrra“, kuidas oleks, kui ütlesite „Minu eesmärk ettevõtte tegevjuhina on likvideerida malaaria maailmast aastaks 2025?“ See aga nõuab, et muudaksime põhjalikult oma traditsioonilisi hoiakuid eesmärkide seadmisel.

Järgmine kord, kui planeerite oma meeskonnaga nõupidamist, kasutage järgmist kolmeastmelist mudelit ja küsige neilt näiteks selliseid küsimusi:

1. Unistage:

Mis võrduks teie puhul olümpiakulla võitmisega?

Kui te usuksite, et kõik on võimalik, siis mida te tahaksite saavutada?

Mis siis, kui mõtleksite veelgi julgemalt?

2. Jagage

Keda te usaldate piisavalt hästi, et temaga seda julget eesmärki jagada?

Kellega te kardaksite jagada seda julget eesmärki? Miks?

3. Alustage

Mis on väikseim konkreetne samm, mida te võiksite järgmise nädala jooksul selle julge eesmärgi poole liikumisel teha?

Kui ainult suudaksime maha raputada need SMART-ahelad, siis võib-olla õnnestub meil puhuda uut elu väsinud protsessidesse ja tuimadesse ärisihtidesse. Tsiteerides saksa filosoofi Goethe kuulsat ütlust: „Ükskõik, mida te saate teha või kujutlete, et saate, hakake sellega pihta. Julgusel on kaitsevaim ja võluvõim. Alustage sellega just nüüd!“