Mida tulemusi ihkav juht peab kindlasti tegema?

Raamat „Radikaalne siirus“ meeldib mulle väga. Paigutaksin selle oma kõigi aegade juhtimisraamatute esiviisikusse. Google’i ja Apple’i, aga ka oma äri kogemusega Scott on hästi sõnastanud juhina töötamise tuuma: juht on palgatud tööle tulemusi tegema. Hästi on ta sõnastanud sellegi, millised juhi tegevused näevad küll välja võrratud, kuid mis töötavad vastu hea tulemuse saavutamisele. Siiralt arvan, et alustavatel ja ka juba kogenumatel juhtidel on sellest raamatust rohkem kasu kui tavapärasest juhtimise ABC koolitusest.

Kui me teeme täna samamoodi nagu eile, siis saame ka homme samu tulemusi. Ehk peaksime midagi teisiti tegema, et tulemus oleks parem? Scott väidab – ja mina ka usun seda –, et juhi töös on igasuguste tulemuste saavutamisel inimestevahelised suhted võtmetähtsusega. Pikaajalisi häid tulemusi ei too võim või suurepärane töökorraldus, vaid tulemusi toob suhete kvaliteet.

Mida Scott selle all silmas peab, pole ehk päris see, kui me mõtleme headest suhetest tööl. Niisiis, mida tähendab hea juhtimine, kui teemaks on suhted ja tulemuslikkus?

Inimestest hoolimisest räägivad kõik juhtimisgurud. Scott ei pea hoolimise all silmas siiski ainult kuulamist. Ja kaugeltki ei tähenda hoolimine inimeste sülle võtmist ja pea paitamist. Scott rõhutab mõiste „hoolimine“ ees sellist sõna nagu „personaalne“. See tähendab mõtteviisi, et iga tööl käiv inimene on koos oma elu, huvide, puudujääkide ja üleküllustega tervik.

Personaalne hoolimine ei piirdu sellega, et me teeme meeskonnakoolituse, kus räägime üksteisele isiklikke asju, või siis sellega, et juht õpib pähe kolleegide kaasade ja laste nimed. Personaalne hoolimine tähendab tööteemade kõrval siirast huvi töötaja muu elu vastu, valmidust aidata ja vastu tulla, sh ka tööga mitte seotud teemadel, ning ka seda, kui töötaja otsustab lahkuda ja juht kirjutab vajaduse korral soovituskirja.

Tjah, see hoolimise jutt tundub veidi lahtisest uksest sissemurdmisena. Miks siis mõni juht ikkagi ei hooli? Üks põhjustest on ettekujutus endast kui professionaalsest juhist: „Töö on üksnes töö, hoiame asjad professionaalsel tasemel“, „Me ei pea sõbrad olema“, „Ei midagi isiklikku, lihtsalt töö on selline“ ja teised samalaadsed ütlused suunavad inimesi, eriti juhte, mõtlema tööl üksteisest kui elututest nähtustest.

Tõsi küll, nõnda tundub mõnikord emotsionaalselt lihtsam, alates n-ö konstruktiivse tagasiside andmisest kuni halvemal juhul inimese töölt vabastamiseni välja. See aga pole mõtteviis, mis toob paremaid tulemusi.