Kompromissist kategooriliselt

Ühel päeval võetakse Bostonis pantvangiks Chris Vossi poeg ja nõutakse miljon dollarit lunaraha. Õnneks on teo taga vaid Harvardi ülikooli õppejõud, kes tahavad läbirääkija proovile panna. Voss osutub osavaks ka rollimängus ning ajab „pantvangivõtjad“ oma erilise lähenemisega kimbatusse. Vältides tavapärast kauplemist, püüab ta panna vastutuse lahenduse eest vastaspoolele, esitades järjekindlalt kuidas-küsimusi. Ka ainult kujuteldav oht võib vallandada ärevuse ja meeldejätmist väärib Vossi oskus sellega toime tulla.

„Unusta kompromisside“ üks keskseid teemasid on ebamõistlikult, irratsionaalselt käituv läbirääkimiste osapool. See irratsionaalsus on sageli näiline, tuleneb vaatleja/otsustaja vähesest informeeritusest, tema hoiakutest ja (eel)arvamustest. Kuidas näivalt arusaamatult käituvat inimest mõista, leida temaga ühine keel ja võimalust mööda vastuolule lahendus, kus ei oleks kannatanuid, kus väheneks oht inimeste elule?

Üks vastus sellele küsimusele on taktikaline empaatia. See koosneb üksteisega seotud tegevustest, mida ühendab huvi vastaspoole mõttemaailma vastu ja vajadus leida temaga ühine keel. Küsi, peegelda, tähista … võta kokku.

Raamatus on kümme peatükki, mis on kujundatud õppetundidena kindlatest läbirääkimiste võtetest/vahenditest (aktiivne kuulamine, taktikaline empaatia, küsitlemine, peegeldamine, tingimine), sisaldavad näitlikke lugusid (pantvangiolukorrad eelkõige, aga ka palgaläbirääkimised, müügiläbirääkimised, ettevõtjatevahelised läbirääkimised) ja lõpevad kokkuvõtva loendiga olulisemast.

Tegemist pole ainult edulugude rongkäiguga. Palju on õppida ebaõnnestumistest. Voss näitab, kuidas kogu kriisiläbirääkimiste valdkond on arenenud just puudusi märgates, neid analüüsides ja tõhusamaid vahendeid otsides ja katsetades.

Esimene tõsisem häirekell selles vallas oli Müncheni olümpiamängude (1972) kahetsusväärne juhtum, mille käigus said kannatada Iisraeli sportlased. Teine 1971. aasta lennukikaaperdamine USAs, mille järel ohvrite sugulased kaebasid FBI olukorra ohvriterohke lahendamise eest kohtusse. Kohus andis 1975. aastal kannatanutele õiguse.

Raamatu pealkiri (algupärandis „Never Split the Difference“) on väga kõnekas. Oluline ei ole isegi siit välja loetav konkreetne soovitus, vaid vastuvoolu minek. On palju välja kujunenud n-ö traditsioonilisi läbirääkimiste meetodeid, mida on lihtne järgida, aga mis ei ole tulemuslikud.

Lisaks kompromissi vältimisele soovitab Voss vältida ka vastaspoole nõustumisele meelitamist lihtsate kas-küsimustega, mitte rahuldumist sellega, kui vastaspool ütleb „Sul on õigus“ (sest see ei taga seisukoha omaksvõttu).

Üks autori lemmikuid on Nassim Talebilt laenatud musta luige käsitlus ja selle rakendamine läbirääkimistel.

Samas on mõned läbirääkimiste traditsioonid siiski järgimist väärt. Näiteks põhjalik ettevalmistus ja vastaspoole aktiivse kuulamise suur osatähtsus.

Raamatu põhiautor Chris Voss on erus USA Föderaalse Juurdlusbüroo kriisiläbirääkija, kes tõusis 24 aastaga FBI eriüksuse (SWAT) lihtliikmest rahvusvaheliste inimröövide eksperdiks. Tema läbirääkijakarjäär algas New Yorgi enesetapu hädaabitelefoni vabatahtlikuna. Kaasautor Tahl Razi nimetab Voss tõeliseks ärikirjanduse kunstnikuks.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes.

Raamatuga saab lähemalt tutvuda siin: https://bit.ly/3MoWRpe.