Riigi raha tohib jagada ainult selge peaga

Tänase Äripäeva kaanelugu räägib kauaaegse reformierakondlase ja ettevõtja Peep Aaviksoo kõrbemisest Rumeenias. Nagu ikka, ei kõrbenud Aaviksoo seal üksi, vaid viis kaasa ka investorite raha. Suurim võlausaldaja selles loos on aga maksumaksja rahaga opereeriv KredEx.Mis siis juhtus? Aastatel 2007-2008 tegi Aaviksoo mitmele tuttavale ettepaneku osaleda soodsas investeerimisprojektis Rumeenias, mis seisnes killustiku kaevandamises. Aaviksoo kirjeldas projekti kui suurepärast ja väga tulusat investeerimisvõimalust kohalikku kaevandusärisse. Hiljem aga selgus, et asi pole üldse nii lihtne ja ilus, kui alguses lubatud. Killustiku kaevandamine osutus looduslike tingimuste tõttu esialgu arvatust palju keerulisemaks ja kallimaks. Samuti tuli välja, et piirkonnas, kuhu investeering tehti, ei tohigi kaevandada.

Selle kirjelduse peale tuleb kohe meelde investeerimisfirma Gild, kes buumiaastatel meelitas investoreid Armeenia kaevanduslitsentside, Bakuu kinnisvara ja muu kiiret tulu tõotavaga. Gildi investorite saatus oli samasugune nagu Aaviksoo äripartneritel- rahast on nad ilma nagu peni pehmest leivast. Loodetult tulusa investeeringu asemel on tühjad taskud ja katteta lubadused.Kui erainvestorite puhul on tegu nende kaotusega, siis riigi rahaga tehtud investeeringute hävimine on meie kõigi kaotus. Selles loos on suurim võlausaldaja paraku KredEx, kes ootab Aaviksoo firmalt tagasi 1,5 miljonit eurot. Miks otsustas KredEx teha sellise riskantse investeeringu? Põhjuseid on kindlasti mitmeid, kuid ühe vastusena kipub keelele siiski ka asjaolu, et Aaviksoo on võimupartei kauaaegne liige. Meenutame, et KredEx kaotas hulga raha Reformierakonna juhtivpoliitikute Rosimannustega seotud veofirma Autorollo tõttu.

Maksumaksja raha jagava asutuse liiga julge investeerimine on kindlasti taunitav. KredExi sugune asutus peab pea selge hoidma ka buumiaastatel, mil kõik, mida puudutad, tundub kullaks muutuvat. See sama kuld võib juba aasta hiljem osutuda hoopis millekski muuks, mida enam väga torkida ei tahagi.

Eilsel valitsuse istungil langes otsus, mille järgi sai KredEx 60 miljonit eurot Eesti idufirmadele jagamiseks. Idufirmasse raha paigutamine on oma olemuselt juba riskiinvesteering, lõviosa neist idudest ei jõua sarnaselt Aaviksoo või Gildi projektidega kuhugi. Võib küsida, kas riigil on vaja sellise asjaga üldse tegeleda. Aga kui selline otsus juba tehti, siis soovitame KredExil hoida pilgu terava ja mõistuse vaheda, et eristada innukat alustavat ettevõtjat tavalisest aferistist, tunda ära potentsiaaliga idee. Ja mitte langeda mõjukate soovitajate või muud sorti onupojapoliitika võrku.KredEx ei tohi unustada, et nad ei jaga lihtsalt umbisikulist raha laiali, vaid see on meie, maksumaksjate raha. Isikliku rahaga võib rohkem mängida, kuid riigi rahakotiraudade avamine peab olema kontrollitud ja pragmaatiline. Vajalikku toetust saagu parim äriidee, mitte kõlavam perekonnanimi.