Sisekaitseakadeemia jäi riigireformi tõmbetuulde

Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale, täpsemalt Narva, tundub olevat kõik, mis suurest riigireformist alles on jäänud. Seega esindab üks õppeasutus riigi jaoks väga paljut, teisalt on kogu tähelepanu ühele õppeasutusele selgelt üle paisutatud.

Äripäeva arvates peab riik suutma ja tahtma tegutseda riigina ning vajadusel langetama ka ebapopulaarseid otsuseid. Aga asju tuleb nimetada õige nimega ning kui akadeemia kolimisega tahetakse saada laualt mitu erinevat probleemi ning tagatipuks hääli koguda, on see vale käitumine.Ida-Virumaa paremale elujärjele aitamine ning teiste piirkondadega ettevõtlus- ja sotsiaalsete suhete kaudu sidumine on mõistetav ja aktsepteeritav eesmärk. Samas on selge, et ühe õppeasutuse ühe osakonna kolimisest on nende eesmärkide saavutamiseks vähe.

Riigireformi teostamine on samuti mõistetav ja vajalik, sest riik peab ennast päris elu järgi suutma korralda. Kui eelmine riigihalduse minister Arto Aas riigireformikavad välja hõikas, oli selge, et tal ei ole aimugi, missugune riik tegelikult välja paistma peaks, sest haldusreform ei olnud oma jooni veel tõmmanud. Praegune riigihalduse minister Mihhail Korb teab toimuvast vist veel vähem ning akadeemia kolimise vankriga kolistavad pigem väiksemad valitsuspartnerid IRL ja SDE. Kahjuks ei ole siit näha seda suurt narratiivi ei riigi reformimiseks, piirkonna elu- ja ettevõtluse arendamiseks, ega sedagi, mida sisekaitseakadeemia sellest kõigest võidab.

Kaitseasutustest oma Nokia

Valitsusel ei tasu loota, et sisekaitseakadeemia kolimisega saab kuidagigi raporteerida riigireformi toimumisest. Kui riigireform, siis tuleb kogu kava uuesti koostada ja sellisel kujul, et riik teab väga selgelt, mida ta teeb ja miks.

Akadeemia kolimise retoorikale on lisatud värvi riigi julgeoleku vaatepunktist ning asukohale Vene piiri ääres leitud nii plusse kui miinuseid. Kaitseminister Margus Tsahkna unistus kujundada kaitsetööstusest Eesti Nokia võiks siin isegi paremini lennata kui senised argumendid, sest tööstus vajab koostööd kaitseväega ning kui sellesse ahelasse loogiliselt siduda ka sisekaitseakadeemia, oleks viimase asukoht Tallinna eramurajoonis pigem takistus.

Uuringufirma Faktum & Ariko tegi 2012. aasta mais küsitluse, millest nähtub, et riigiasutuste Ida-Virumaale kolimise ideed toetas eestlastest 65% ja teistest rahvustest 71%. Ometi teatas 2013. aastal tollane peaminister Andrus Ansip Virumaa visiidil, et sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ei koli, sest lihtsalt ei ole raha.

Praegu kõlavates arvutustes akadeemia kolimise kulude kohta on käärid mitukümmend miljonit, sõltub sellest, kas arvutaja on kolimise poolt või vastu. Rahapuudusele valitsus viidanud veel ei ole. Samas oleks kulutused üks väheseid ratsionaalseid argumente, sest muud mõjud on pigem emotsionaalsed spekulatsioonid. Senised kogemused – haridus ja teadusministeerium, Maaelu Edendamise SA, PRIA, Türi Kolledž jt on näidanud, et asutuste kolimisega võib minna nii üht kui ka teistmoodi.

Akadeemia kui haridus- ja kultuuriasutus võib Narva linnale ja linnaruumile oma tugeva positiivse impulsi anda, kui osatakse ühendada teiste piirilinna planeeritud või juba rajatud avaliku ruumi arendustega. Siin tasub kuulata arhitekte, urbaniste, kultuuriteoreetikuid, teisisõnu – poliitikud, andke see osa üle spetsialistidele. Kitsamatest huvidest lähtuv vägikaikavedu võib viia välja järgmise ebaõnnestumiseni ning seda me endale lubada ei saa.