Valgusvihk salaomanike pessa

Riigikogus vajalikud poolthääled kätte saanud nn tegelike kasusaajate kapist väljatirimise seadusemuudatus on igati teretulnud algatus. Kuivõrd see aga tegelikkuses tööle hakkab, on vara ennustada.

Äripäev jagab paljude ettevõtjate kahtlusi seadusemuudatuse toimise suhtes – aga mitte selles mõttes, et polegi üldse vaja neid tegelikke kasusaajaid teada. Muidugi on vaja teada. Mida läbipaistvam ärikeskkond on, seda elutervem on konkurentsiõhkkond, milles ettevõtjad oma ärisid arendavad. Ent mitte ainult ettevõtjal pole vaja tegelikke kasusaajaid teada – see teadmine on oluline kogu avalikkusele, et ühiskonna toimimist paremini mõista.

 

Nii mõnigi ettevõtja on olnud irooniline: polegi tähtis teada, kes selle või teise kuuri ehitamise kasu end taskusse paneb. Takkapihta olevat liiga palju infot pigem paha – küll juba kurjategijadki infol silma peavad: polevatki muud vaja kui ajaleht lahti lüüa ja järele vaadata, kelle lapsed ära varastada.Toimetuse meelest seisab ohukoht hoopis mujal: seadusemuudatus võib küll kohustada ettevõtteid tegelikke kasusaajaid ära näitama, aga 1) andmete äriregistrisse edastajail endil ei pruugi tegelikest kasusaajatest alati ja igal juhul ammendavalt ülevaadet olla; 2) võimalikku valeandmete esitamist ei pruugita avastada, sest kontroll on eeldatavasti pisteline. 

Ent kumbki neist argumentidest ei muuda seadusemuudatust mõttetuks. Kõik seni varjus olnud kasusaajad loomulikult ühe ropsuga avalikuks ei saa, ent tähtis on astuda esimene samm. Juba teadmine, et andmed läbivad kontrolli ja valeandmete esitamine võib välja tulla, distsiplineerib vastutustundlikumale suhtumisele. Ent mitte ainult ametlikku kontrolli ei pea kartma: konkurendid hoiavad ju ka silmad lahti. Ja loodetavasti ei pea nad keelt hammaste taga.

Võtame näiteks Signaali

Võtame näiteks salapärase ettevõtte nimega Signaal, millega koostööd Tallinna linnavalitsus katkestanud ei ole, ehkki tunnistab ise ka, et ei tea selle ettevõtte tegelikke omanikke. Äripäeva meelest pole avalikul võimul sellise ettevõttega koostööd teha sünnis, aga Tallinna rae meelest pole häda midagi. Mis võiks laial avalikkusel selle vastu olla, et Signaali omanikud avalikuks saavad? See on väärtuslik informatsioon – kui see just juhtumisi Tallinna linnavalitsejaid endid ebamugavasse olukorda ei pane. 

Teine hea näide on Margus Linnamäe ärid, mille puhul Linnamäe ise pole alati nii kergesti välja paistnud. Näiteks on konkurendid kahtlustanud, et City 24 oli juba enne ametlikku müügi vormistamist ravimi- ja meediaärimehe Linnamäe kontrolli all. Sarnaseid kahtlusi kõlas konkurentide suust ka siis, kui Ilmar Kompus ostis BNSi – selles nähti esimest sammu ettevõtte liikumises Linnamäe kätte. Sammu ja tüki kaupu omandas Linnamäe ka Eesti Meedia – mitte et see ebaseaduslik olnuks.Meie seadusemuudatus pole üksnes Eesti seaduseandja eesrindlik samm, see tuleneb Euroopa Liidu direktiivist, mille mõte on takistada rahapesu ja terrorismi. Vastavad seadusesätted ongi juba üsna keeruliseks teinud nt pankade elu. Arusaadavasti on tegelike kasusaajate väljaselgitamine ja avalikustamise kohustus lisatöö ka ettevõtetele. Ning kindlasti hakatakse otsima uusi kasusaajate nähtamatuks muutmise võimalusi. Ausa ettevõtja huvides on aga kindlasti, et selliseid võimalusi jääks järjest vähemaks.