Uuele erakonnale leidub alati kohta

Üks tont käib ringi mööda Eestimaad – see on see uue erakonna loomise tont. Uue partei loomise jutud levivad vähemasti aasta jagu, aga seni pole ükski mees ega naine kinnitanud, et just tema on see, kes vaia maasse lööb ja ütleb: seia saagu erakond!Äripäeva meelest oleks uue partei tekkimine Eesti poliitilisele maastikule igatahes teretulnud – ja loomulikult oleks meil hea meel, kui see erakond esindaks parempoolset liberaalset maailmavaadet ehk siis seda, millest toimetus praegu kõige enam puudust tunneb. Teab kui tõenäoliseks me sellise partei sündi siiski kahjuks ei pea.Mitte rahas pole asi. Küll seda juba leitaks, kui tõsi taga oleks. Rohkem kui rahast on alati – ja seegi kord – puudu säravatest karismaatiliselt liidritest, kellel oleks avalikkuse silmis küllalt usalduskrediiti, millega hääli koguma hakata. Paraku ei paista praegu, et poliitika oleks ideedest pakatavate inimeste eneseteostuse esimene valik.

On olemas asjast huvitatud seltskond, kellel on nii ideid kui ka raha, kuid kes ise ei saa ega taha liidrirolli võtta – nemad neid saladuselooriga varjutatud “sõpruskondade” kogunemisi korraldavad. Ja küllap hoolitsevad nad ise ka selle eest, et keegi ikka pildi peale jääks ja ajakirjandus seda saladuseloori kergitada püüaks, sest see on üks ja päris hea võimalus teada saada, kui palju huvi ühiskonnas selle teema vastu leidub.

Protestihääled ripakil

Kui eeldada, et parem- ja vasakskaala teatav tasakaal poliitilises spektris on demokraatiale tervislik, siis võiks väita, et Eestis on kohta pigem vasakpoolsele kui parempoolsele erakonnale. Vaadates aga parteimaastikku liberaalsuse ja konservatiivsuse teljel, näeme konservatiivsuse mäekõrgust ülekaalu ja liberaalse vaate suurt puudust. Paremkonservatiivne nurk on paksult täis: IRL, EKRE ja Vabaerakond püüavad kõik suuresti ühte ja sedasama valijat, ja seal võiks pigem oodata koondumist kui uut tulijat. Liberaalsel vaatel kahjuks ülearu suurt elektoraati loota pole – Reformierakonna liberaalsete juurte hülgamine massiparteiks saades on olnud Eesti poliitika oluline õppetund.

Ent olgu poliitiliste skaaladega kuidas tahes: protestihääled on alati ripakil. Hea tahtmise korral on võimalik need edukalt kokku tuua, olgu siis suurema kandva idee või pelga poliittehnoloogia najal. 

Toimetus nõustub suhtekorraldajast poliitikaanalüütiku Andreas Kaju tõdemusega: ühiskonnas on alati ootus uue poliitilise jõu järele. Ja kuna ootus on ikka olemas, pole selle tegemine ka üle jõu käiv ülesanne. Kõva tahtmise korral täiesti tehtav.Arvestades, et Eesti demokraatia on võrreldes vana Euroopa traditsioonidega alles noor, on vara ette kujutada, et poliitiline maastik on valmis saanud ja siin ei ole põhjust enam muudatusi oodata. Muudatusi on põhjust alati oodata! Ei maksa arvata, et järgmine kakskümmend viis aastat möödub Keskerakonna ja Reformierakonna omavahelises rivaalitsemises ning sotsiaaldemokraatide ja EKRE pisemates susimistes.  Muidugi ei saa uus võimalik tulija kohemaid peaministriparteiks tahta. Aga öelda, et Eesti parteisüsteem on lõplikult paigas ja mingeid muutusi pole põhjust oodata, oleks kindlasti vale. Eesti parteisüsteem väärib raputust.