Suur hukkunute arv liikluses nõuab politseilt senisest konkreetsemat kohalolu ning sekkumist tänavatel ja maanteedel.
Möödunud reedel hukkus Eestimaa teedel juba 50. inimene. Selle aasta seitsme kuuga on liikluses hukkunud rohkem inimesi kui mullu terve aastaga. Suvekuudel kaotab keegi liikluses elu iga kolme või nelja päeva tagant.
Iga hukkunu on tragöödia tema lähedastele, kuid lisaks sellele on liiklussurmadel ühiskonna jaoks ka majanduslik mõõde. Meie kõigi jaoks on parem ja kokkuvõttes ka majanduslikult kasulikum investeerida ennetusse ja hoida need surmad ära. Kui muu ei aita, siis tulebki suurendada lihtsalt politsei nähtavust ja kohalolekut.
Mis on elu hind?
Inimelul on tema enda ja lähedaste jaoks hindamatu väärtus ning tundub küüniline sellele hinnalipikut külge panna. Erinevates uuringutes on inimelu kaotuse majanduslikku mõju siiski proovitud välja arvutada. Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu hindas möödunud aastal ühe hukkunu hinnaks ühiskonnale ligikaudu 1,4 miljonit eurot. Kui see number korrutada läbi 50 hukkunuga, saame summaks 70 miljonit eurot, mille investeerimine liiklusohutusse ja järelevalvesse võiks avaldada tuntavat mõju. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Elmar Vaher hindas möödunud aastal näiteks 75 uue kiirreageerija värbamise kuluks koos väljaõppe ja varustusega 15,5 miljonit eurot nelja aasta jooksul.
Politsei ise kinnitab, et on sel aastal liiklusjärelevalvesse töötundides panustanud kuus protsenti rohkem aega kui seda eelmisel aastal sama aja jooksul, ometi on olukord liikluses hoopis halvem. Miks siis nii? Mullune aasta oligi Eesti liikluses erakordselt hea – liikluses hukkunute arv jäi 48 juurde, mida oli koguni 23 võrra vähem kui tunamullu. PPA Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani pakkus „Aktuaalsele kaamerale“ antud intervjuus ühe võimaliku põhjusena välja mulluse Eesti Euroopa Liidu eesistumise, mille tõttu oli kõige intensiivsema liiklusega Harjumaal väga suur hulk politseiametnikke pidevalt nähtaval.
Ka liiklusjurist Indrek Sirk leidis, et liiklejatel on tekkinud karistamatuse tunne ning politsei kohalolek aitaks liiklejaid distsiplineerida. Karistuste suurendamine ei aita, kui rikkujal ei ole hirmu vahele jääda. Politsei peab lihtsalt oma nähtavust ja kohalolu liikluses suurendama ning nähtavuse suurendamise all ei pea me silmas hiljutist operatiivautode neoonvärvidesse kleepimist.
Masin inimest ei asenda
Siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt rääkis ERRile antud intervjuus, et autode arv teedel on viimaste aastatega kasvanud kümme protsenti ja liiklustihedus mõnel põhimaanteel on kasvanud 15 kuni 30 protsenti, kuid politsei liiklusjärelevalve maht on püsinud sama või kasvanud vaid viis kuni kuus protsenti. Seetõttu on politsei võtnud suuna kiiruskaameratele ja muudele nutikatele lahendustele, mis automaatselt rikkumisi tuvastavad. Inimeste tööle värbamine on oluliselt kallim.
Kaamerad ei suuda aga automaatselt tuvastada joobes või nutiseadmesse uppunud juhte ning kontrollida turvavarustuse kasutamist. Rääkimata psühholoogilisest mõjust, mida politseivärvides auto nägemine liiklejatele avaldab. Praegu ei asenda veel ükski tark masin elusat politseinikku. Politseinike arvu suurendamine võib olla kallis, kuid vajadusel tuleb see investeering siiski teha. Sest alternatiiv on kokkuvõttes veelgi kallim.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!