Riigimeediale päitsed pähe

Äsja saatsid Eesti erameediakanaleid ühendavad liidud poliitikutele pöördumise, kus kritiseerisid Eesti Rahvusringhäälingut, et see saab maksumaksja toel juurutada meelelahutuslikku online-sisu ning seega ebaausa konkurentsieelise kommertsportaalide ees.

Äripäev leiab, et maksumaksja raha ei ole vaja kulutada valdkonnas, kus turg toimib niigi hästi. Uudiste tootmise ja lugejani toomisega saab erameedia edukalt hakkama, turutõrget ei ole ja riigiabi pole tegelikult vaja. See tähendab, et ERRi ülesanded oleks vaja konkreetsemalt piiritleda.

Kui võrdsustada meediamaastik teiste ärivaldkondadega, võiks ju asutada kasumit mitteteeniva riikliku panga, kus laenuintressid oleksid alati õiglased ja fonditasud turu väikseimad. Või riikliku kaubamaja, kus poleks juurdehindlust ega müüdaks rämpstoitu. Kas see oleks maksumaksja raha õige kasutamine?

ERRi käesoleva aasta eelarve on 37,1 miljonit eurot. See tähendab, et kõik kodanikud, kaasa arvatud imikud, annavad ERRile aastas ca 28 eurot.

Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar tõi erameediakanalite pöördumisest esile meelelahutusele keskenduva ERRi portaali Menu. Kollakamaigulisi uudiseid tootev portaal on markantne näide. Maksumaksja raha eest pole vaja arendada labasuse piiril balansseerivat klikimasinat, kus iga pealkirja ehib üleskutse "Vaata!" või "Loe!".

Kuid küsitav pole mitte ainult portaal Menu. Olukorras, kus Delfi, Postimehe, Õhtulehe ja ka Äripäeva portaalid katavad rahuldavalt enamiku teemadest, on sarnaste uudiste riiklik tootmine tarbetu. ERRi veebiportaali eksistentsi õigustus võiks olla keskendumine pikemate, sisulisemate, ajakirjanduskultuuri edendava ja auditooriumi hariva sisu loomisele.

Rahvusringhäälingu eriline olukord pärineb möödunud sajandist, mil teleprogrammi edastamiseks vajalik sagedusressurss oli piiratud. Sellepärast jäeti ressursi kasutus riigitelevisioonile, aga kellelgi ei tulnud siis pähe luua riiklik ajaleht. Tänapäeval pole kaabel-, satelliit- või digitaallevi kaudu teleprogrammi edastamiseks piiranguid. Kadunud on monopoolne õigus auditooriumile ja avalik-õiguslikule sisule ning lõppude lõpuks lähtub Eesti riik vabast turust ja õiglasest konkurentsist.

Kui pole vaja kõiki eluvaldkondi käsitlevat riiklikku ajalehte, siis pole vaja seda ka internetis luua ja arendada. Rangemalt võttes võiks ERRi portaal piirduda riigiasutuste pressiteadetega ning oma saadete kajastuse ja tutvustusega, sealjuures peaks ka need saated lähtuma ERRi ülesannetest.

Äärmusse minnes võiks küsida, mis juhtuks, kui ERR praegusel kujul ära kaoks? Puhtalt lehelt alustades saaks ehk paremini selgeks, millised ERRi ülesanded on nii hädavajalikud, et need riiklikult taastada. Võiks analüüsida, milliste avalik-õigusliku teenuste osutamise kohustuse võiks konkursi alusel erakätesse anda ja millised ERRile jätta; milliseid saateid erasektorist tellida ja kui suure osa võiks see mammut oma 715 töötajast (taandatuna täistööajale) koondada.

ERRi ülesanded tuleb täpsemalt piiritleda, et riigimeedia täidaks talle seatud eesmärke, millest põhiline on "kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele" – eelkõige toetada eesti keele ja kultuuri arengut. Sellest võikski lähtuda.