Lahjavõitu võimuleem mõne värske kartulitükiga

Äripäeva hinnangul peegeldab laupäeval avalikkuse ette toodud kolme erakonna valitsuslepe ennekõike võimuliidu sündimise valusid. Dokument on umbmäärane, pikaajalisi selgeid eesmärke suurt ei seata. Sõnastused on valdavalt valitud moel, mis võimaldavad näivust ja asendustegevust, mida hiljem tõlgenduste kaudu saab painutada lubaduste täitmiseks. Kohatised vasturääkivused võivad kergesti tekitada avalikke tülisid partnerite vahel. Kindlasti kajastub tekstis ka riigi arvatust kehvem rahaline seis, mis ei andnud võimalust kalleid lubadusi sisse kirjutada.

Lepe ennustab poliitiliste mängude jätkumist, kus täna väljaöeldule antakse homme kas täiesti uus sisu või talitatakse öeldule risti vastupidiselt. Võimukõneluste ühed markantseimad näited on Jüri Luigelt, kes teatas, et tema sellesse valitsusse ei lähe, ja Mart Helmelt, kes portfellide jaotust kommenteerides ütles, et erakondade juhid saavad olema kabinetis. Luik jätkab kaitseministrina, Isamaa esimees eelistab ministritööle hoopis riigikogu aseesimehe kohta. Poliitilise kultuuri selline pööre on murettekitav ja paneb ka ajakirjandusele suurema vastutuse terade sõkaldest eristamisel.

Eeltoodu valguses on Äripäeva meelest positiivselt üllatavad mõned majandust puudutavad punktid. Teise pensionisamba reform oleneb lõppkokkuvõttes muidugi sellest, mis seadusesse kirja pannakse, ent esitatud põhimõtted on mõistlikud ja väärivad toetust. Valimiskampaania käigus võis karta Isamaa suure valimislubaduse puhul tulevikuraha mõtlematut „ärasöömist“.

Väljamaksete korra liberaliseerimine ning varade investeerimiskontole kandmise võimalus annavad inimestele vabamad käed ja valikuvõimalused. Tulumaksukohustus ja ajaline viivitus väljamaksete tegemisel paneb piirid uisapäisa tegutsemisele. Teadlikul investoril on paindlikumaks muutuvast süsteemist kindlasti palju võita, kuid mis iganes muutuse korral tuleb rahvale teha põhjalikku teavitustööd.

Positiivsele poolele tuleb kanda ka riigiettevõtete erastamise ja riigi äriühingute börsile viimise plaane, ehkki mõnel puhul tahaks küsida, miks jäädakse poolele teele, näiteks Operailist plaanitakse millegipärast müüa kuni 49 protsenti. Riigireformi puhul lubatakse meile vastutavat ministrit, kuid mõõdetavaid samme leppest siiski ei leia. Ka pole kuigi selge, kuidas lahendatakse võõrtööjõu küsimus. Suurte taristuobjektide käsitlemisel on leitud kas osapooli rahuldavad sõnastused (nt Rail Baltic) või kasutatud silmanähtavalt targutavaid konstruktsioone nagu „analüüsime“, „tagame“, „jätkame“, „otsime võimalusi“, „kaalume“ ja „peame oluliseks“.

Seekordsete riigikogu valmiste järgset sisepoliitilist olukorda Eestis ja neis oludes tekkivat valitsust võib mõneti võrrelda Arnold Rüütli presidendiks valimisega aastal 2001. Endine president oli nähtavalt heatujulisena kohal ka riigikogu avaistungil. Mäletatavasti ei toonud Rüütli ametiaeg kaasa avalikke vapustusi ega ka kardetud tagasipööret Eesti seniselt teelt. Ent EKRE auesimehe väärikus ja tasakaalukus pole võrreldav tema juhtivate erakonnakaaslaste senise retoorikaga.