Välistööjõust ei saa üle ega ümber

Eesti Panga hinnangul oli välistööjõu panus Eesti mullusesse majanduskasvu kuni 1,3 protsenti. See tähendab, et tänu välistööjõule tuli priske kolmandik 3,9protsendisest kogukasvust (arvestamata renditööjõuga). Samal ajal on ettevõtetel üha raskem tööjõudu leida, sest kohalikud ressursid on pea täielikult kasutuses, ja tööjõukulud kasvavad kiirelt, survestades ettevõtlust.

Tööjõuturg on Eesti majanduse pudelikael ja Äripäeva arvates peab valitsuse prioriteet olema see pudelikael kõrvaldada, tehes välistööjõu Eestisse toomise lihtsamaks nii, et ka maksud siia jääksid. Me ei räägi migrantide hordide Eestisse elama toomisest, vaid oskustega tööjõu, eriti kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide ajutise Eestis töötamise piirangute leevendamisest.

See toob struktuurses miinuses riigieelarvesse hädavajalikku lisaraha ja toetab majanduskasvu. Majanduse üles pumbanud ajutisel välistööjõul on ka varjukülg, millele on tähelepanu juhtinud Eesti Panga ökonomist Rasmus Kattai: umbes sama palju kui ajutine tööjõud Eesti majandust heal ajal suurendab, see seda hiljem ka vähendab.

Eesti Panga majandusprognoosi kohaselt kasvab Eesti majandus tänavu 3,3 ning järgmisel aastal 2,1 protsenti. Prognoosist saab teha selge järelduse, et kuigi haripunkt on möödas, püsib majandus siiski tavapärasest paremas seisus – tööpuudus on väga madal, hõivatute osakaal elanike hulgas kõige aegade kõrgeim ja välistööjõud võimendab majanduse mahtu.

Samas säilib praegustes oludes tugev surve tööjõukulude ja hindade kasvuks, mis võib ohustada konkurentsivõimet ja pikaajalist majanduskasvu. Oleks lühinägelik teha nägu, nagu poleks meile välistööjõust saadavat võimendust vaja.

Loomulikult tuleb kaaluda, millistel tingimustel välistööjõudu Eestisse lubada. Poliitikud kardavad väljastpoolt Euroopa Liitu saabuvate inimeste (sest EList meile väga ei kiputa) piirarvu (1317) tõsta, sest Eestis on hulk inimesi, kellele ainuüksi sõna „migratsioon“ on nagu härjale punane rätik. Samas täitub kvoot hetkega.

Praegu on meil hulk ajutise tööloaga inimesi, kes võivad siin töötada kuni üheksa kuud, aga riik ei tea, kui palju nad siin tegelikult töötavad. Renditööjõu, näiteks Poola kaudu saabuvate Ukraina tööliste puhul, lähevad ka maksud Eestist välja. Süsteem ei ole läbipaistev ja paneb mõtlema, milleks kvooti üldse vaja on.

Tööandjate keskliidu esimees Toomas Tamsar üritas riigijuhtidele juba poolteist aastat tagasi selgitada, et kvoodi tõttu saabub välistööjõud siia renditööjõuna, kes on just see madalapalgaline kontingent, kelle eest piirarv meid kaitsma peaks.

Tööjõupuuduse probleem ei lahene iseenesest, eriti tingimustes, kus elanike hõive on kõrgem kui kunagi varem. Tööealise elanikkonna pidev vähenemine mitme tuhande inimese võrra aastas võimendab seda veelgi.

Aeg oleks pea liiva alt välja võtta ja teemaga süsteemselt tegeleda. Mõelda, millise kvalifikatsiooniga ja kui palju inimesi me siia toome. Leida ratsionaalne lahendus. Kui palju suurendada sisserände piirarvu ja kas kehtestada kvoot elualade kaupa, et kontrollida sisserännet vastavalt Eesti vajadustele? Või kvoot üldse kaotada? Alustada võiks sellest, et koos ettevõtjatega vajadused kindlaks teha.

Kraanide kinnikeeramise, aga ka mittemidagitegemise tagajärg on vähem maksuraha, vähem ettevõtlust, väiksem majanduskasv ja kasvavad probleemid riigieelarve täitmisega.