Argument rahvusvahelise finantskoordinatsiooni vastu

Pole üllatav, et Goldman Sachs ja teised Wall Streeti ettevõtted on “Volckeri reeglite” suhtes umbusklikud. Seda on USA Kongressis ka vabariiklased ja mõned demokraadid, kes tunnevad, et see kava on hiljaks jäänud ja võib segada teisi käsilolevaid reforme, olgu nimetatud algatused nii nõrgad kui iganes. Selline siseriiklik opositsioon nõrgendab väljavaadet, et Obama ettepanekud kunagi seaduseks vormuksid.

Rahvusvaheline reaktsioon oli üllatavam. Obama avaldusele seisid otsustavalt vastu eurooplased, kes tajusid tema algatust ühepoolse sammuna, mis õõnestaks finantsregulatsiooni rahvusvahelist koordineerimist. Avaldusele ei eelnenud rahvusvahelist konsultatsiooni. Samuti paistis see rikkuvat varasemaid kokkuleppeid teha koostööd teiste riikidega G20, finantsstabiilsuse nõukogu ja Baseli pangandusjärelevalve komitee kaudu.

Maailma Majandusfoorumil Davosis oli USA kongresmen Barney Frank üllatunud, kui avastas, et suurim vastuseis Ameerika plaanidele tuli rahvusvahelistelt reguleerijatelt. Üks neist kurtis, et Obama administratsiooni väljapakutud meetmed looksid lihtsalt “regulatiivse segaduse”.

Selle pärast muretsevad paljud. Financial Timesi kolumnist Martin Wolf süüdistas USA-d “uute ja tasakaalu häirivate ideede” lülitamises diskussiooni finantsreformi üle. Tema sõnul meeldivad Mandri-Euroopa riikidele suurpangad ja seetõttu ei lähe nad iial Volckeri reeglitega kaasa. Järelikult need reeglid “osutuvad väljaspool USA-d rakendamatuks ja põhjustavad seega raskusi rahvusvahelises koordineerimises”.

IMFi juht Dominique Strauss-Kahn oli rahvusvahelise ametniku kohta ebatavaliselt otsekohene. Obama ettepanekutele viidates väitis ta, et üleilmse finantssüsteemi reformi ei tohiks ajendada miski, mida mingi riik arvab endale sobivat. “Vajalik on koordineerimine,” ütles ta. “Me ei saa lubada erinevaid lahendusi maailma erinevates osades.”

Suuremate Euroopa pankade nagu Deutsche Bank, Barclays ja Société Générale juhid olid oma vaenulikkuses samuti üksmeelsed. Nad hoiatasid, et reguleerimine, mida üleilmselt ei koordineerita, põhjustaks tarbetut ebakindlust, pikendaks finantskitsikuses olemist ja ähvardaks majanduse taastumist. Ja muidugi vähendaks see ka nende kasumit!

Üleilmne koordineerimine – nagu ka üleilmne valitsemine – kõlab hästi. Reaalsuses ei suuda see aga toota püsivaid, täpselt siseriiklikele majanduslikele ja poliitilistele nõudmistele kohandatud eeskirju, mida finantsturud hädasti vajavad pärast halvimat finantskriisi, mida maailmamajandus pärast Suurt Depressiooni kogenud on.

Jaotatud poliitilise suveräänsuse ja erinevate riiklike eelistuste maailmas on tõuge rahvusvahelise harmoniseerimise suunas retsept nõrkade ja ebaefektiivsete reeglite loomiseks. See on üks põhjus, miks rahvusvahelised pankurid rahvusvahelist koordineerimist armastavad.

Paljud rahvusvaheliste suhete teadlased peavad üleilmse seadusandluse tippsaavutuseks Baseli pangandusjärelevalve komiteed, rahvusvahelist reguleerijate institutsiooni, mille ülesandeks on uute üleilmsete standardite kavandamine. Ometi saab see olema kolmas versioon selle juhtnööridest mitme aastakümne jooksul.

Baseli komitee viimane idee oli, et suurpangad peaksid kavandama oma kapitalinõudluse enda siseriski mudelite alusel. See, millised ohud kaasnevad pankade lubamisega ise endi poliitikat kujundada, said viimase kriisiga piisavalt selgeks.

Kui finantseeskirjad kujundatakse üleilmsete reguleerijate kildkonna poolt, saavad kontrolli enda kätte pankurid ja tehnokraadid. Protsessi naasmine riikidesse nihutab võimu tasakaalu siseriiklike seadusandlike kogude ja rahvuslike huvirühmade suunas. Pankurid ja nende ökonomistidest liitlased võivad selle üle kaevelda, kuid nii peab see olema. Politiseerimine on hädavajalik vastumürk tehnokraatide kalduvusele pankade poolt vallutatud saada. Demokraatlik aruandekohustus on meie ainuke kaitse nõrga reguleerimise vastu.

Demokraatliku aruandekohustuse tulemuseks on ka regulatiivne erinevus – erinevad riigid omaenda asja ajamas – ja see ei ole samuti halb. Kui USA soovib limiteerida pankade suurust ja karmistada kapitalinõudeid, on tal vabadus seda teha. Kui Euroopa soovib kavandada oma reeglid krediidireitingu agentuuridele ja riskifondidele, siis lasku käia.

Loomulikult nõuaks regulatiivne mitmekesisus piiriülest finantskontrolli, mis tagab, et pangad ei hiili mööda riiklikest eeskirjadest, tegutsedes välismaistes jurisdiktsioonides. Reegel peaks olema, et kui soovite minu turgu teenindada, peate minu reeglite järgi mängima.

Lihtne on lasta end kõigutada argumentidest, kui kallis selline turu killustamine võib olla. Deutsche Banki juht Josef Ackermann on läinud nii kaugele, et hoiatab meie kõigi vaesumise eest, kui selles suunas edasi liigutakse.

Regulatiivne mitmekesisus on kahtlemata kulukas pankurite jaoks, kes peavad kohanema erinevates riikides kehtivate erinevate regulatsioonidega. Ülejäänud meist kannatavad aga liiga suure, mitte liiga väikese finantsalase globaliseerumise käes. Mõningane finantsalane segmentimine on hind, mida tasub maksta rangemate regulatsioonide eest, mida kindlalt toetab siseriiklik poliitika.

Artikli autor Dani Rodrik, Harvardi Ülikooli John F. Kennedy School of Government poliitökonoomia professor, on esimene Sotsiaalteaduslike Uuringute Nõukogu Albert O. Hirschmani auhinna saaja. Tema viimane raamat on “One Economics, Many Recipes: Globalization, Institutions, and Economic Growth”.

Copyright: Project Syndicate, 2010. www.project-syndicate.org