Arvamus: võimalus päästa euro

Sellest hoolimata nõudsid eurotsooni liikmesriigid selles valdkonnas oma täieliku sõltumatuse säilitamist, kirjutab Euroopa Poliitikauuringute Keskuse direktor Daniel Gros.

Lahendus sellele keerdküsimusele pidanuks olema stabiilsuse ja kasvu pakt, mis toiminuks tandemina Maastrichti leppe nn „sekkumisvastase“ punktiga. Viimane oli mõeldud turudistsipliini kehtestamiseks ja esimene riigieelarve stabiilsuse säilitamiseks, kinnitades ranged piirangud selle puudujäägi suurusele.

Mõlemad osutusid kasutuks. Kindlasti ei hoidnud stabiilsuse ja kasvu pakt ära “ülemääraseid” puudujääke ja sekkumisvastane klausel kukkus läbi oma esimesel eksamil, mil Euroopa liidrid Kreeka kriisiga silmitsi seistes 11. veebruaril pidulikult teatasid, et eurotsooni liikmed “astuksid vajadusel otsusekindlaid ja koordineeritud samme, et tagada finantsstabiilsus europiirkonnas tervikuna”.

Turudistsipliini kehtestamise luhtumine sekkumisvastase punkti abil oli prognoositav, sest süsteemse kriisi puhul trumpab vahetu huvi säilitada turgude stabiilsus peaaegu alati üle soovi vältida moraalset ohtu, mis tuleneb ettevaatamatute võlgnike päästmisest. 2008. aasta septembris arvas USA valitsus aga teisiti ja võimaldas Lehman Brothersil pankrotistuda, et kehtestada turudistsipliin. Järgnenud katastroof näitas ilmekalt, millist kahju võib põhjustada kontrollimatu maksejõuetus.

See ei tähenda, et maksejõuetust tuleks iga hinna eest vältida. Kreeka juhtumi puhul tähendanuks see, et surve Kreeka valitsusele teha korrektuure lihtsalt aurustuks. Selle asemel on alternatiiviks kaugemale ette mõelda ja maksejõuetuseks valmis olla.

Võlgniku võimsaim relv läbirääkimistel on alati see, et võlausaldajad ei saa maksete katkemist endale lubada, kuna see laseb põhja kogu finantssüsteemi. Turudistsipliini saab aga kehtestada ainult siis, kui kohustuste täitmatajätmine on reaalne võimalus. Seetõttu on ülioluline luua mehhanism, mis ohjeldaks sellest tulenevaid kulusid, ja sellega vältimatud rikkumised miinimumini viia.

Sellist eesmärki täidaks Euroopa Rahafond (ERFi), mille loomiseks mina ja Thomas Mayer ettepaneku tegime ja mis on arutamiseks liidu päevakorda lülitatud, teiste hulgas ka Saksa rahandusministri Wolfgang Schauble poolt. ERF (või pigem ESF ehk Euroopa Stabiilsusfond, nagu mõned teda kutsuvad) reguleeriks sellise EMU liikmesriigi korrapärast kohustuste rikkumist, millel ei õnnestu korrigeerimisprogrammi tingimusi täita.

Me kujutame ette lihtsat mehhanismi, mis on modelleeritud eduka kogemuse alusel Brady võlakirjadega. Need võlakirjad anti kitsikuses Ladina-Ameerika riikides välja 1990. aastate algusel osana nende välisvõla ümberajastamise kokkuleppest. Nende tagatiseks olid USA valitsuse väärtpaberid.

Maksejõuetuse süsteemsete mõjude eest kaitsmiseks võiks ERF pakkuda kohustusi rikkuvate riikide võlausaldajatele selle võla vastu nõuet ERF-ile. Loomulikult oleksid võlausaldajad kohustatud aktsepteerima nende omandi ühetaolist kärbet.

See oleks peamine vahend maksejõuetusest põhjustatud rikkumiste piiramiseks. Maksejõuetus põhjustab finantssüsteemis , kuna kõik kohustusi rikkuva riigi võlakohustused muutuvad väärtusetuks ja raskesti realiseeritavaks. Brady võlakirjade stiilis vahetusega oleksid finantsasutuste kahjud aga limiteeritud ja neid oleks võimalik kontrollida võlausaldajatele antud kärpevõimalusega.

Vastutasuks omandab ERF nõuded kohustusi rikkuva riigi vastu, mis seejärel saab ERFilt lisaraha ainult konkreetsete eesmärkide täitmiseks, mille ERF heaks kiidab.

Teised ELi siirdemaksed makstakse samuti range järelevalve all ERFi poolt välja või kasutatakse neid rikkuva riigi võla maksmiseks ERFile. Seega pakub ERF riigi pankrotile raamistikku, mida võib võrrelda protseduuridega, mis eksisteerivad USA-s restruktureerimisele kvalifitseeruvate pankrotiettevõtete jaoks.

Kuidas ERF oma sekkumistegevust finantseerib? Me teeme ettepaneku luua ühine kindlustusfond osamaksetega, mis on proportsionaalsed riskiga, mida iga liikmesriik esindab. Ideaalis peaksid osamaksed põhinema maksejõuetuse riski turunäitajatel. Kuid ERFi eksisteerimine ise moonutaks laenu ja maksejõuetuse vahetuslepingu kursivahesid ja intressimäärade erinevusi ERFi liikmete vahel.

Seetõttu teeme ettepaneku, et osamaksed ERFi peaksid baseeruma liikmesriikide eelarvedefitsiitide ja riigivõla tasemetel, kuna mõlemad on ähvardava likviidsus- või maksejõuetusriski ohumärgid. ERF saaks osamaksu, mis oleks proportsionaalne 3% SKTst ületava eelarve puudujäägiga ja 60% SKTst ületava riigivõlaga – ülempiirid, mis on määratud stabiilsuse ja kasvu paktiga. See osamaks esindaks teatud sorti automaatset trahvi, muutes pakti keerulise struktuuri ülearuseks.

Need kaks lihtsat elementi – korrapärane maksejõuetus ja finantseerimismehhanism – peaksid lahendama käesoleva kriisi eurotsoonis. Luues selliste põhimõtete kohaselt Euroopa Rahafondi, saaks eurotsoon institutsiooni, mis suudaks toetada raskustes liikmesriike, kuid kindlustaks samas selle, et turudistsipliin tõesti toimib.

Copyright: Project Syndicate, 2010