Innovatsioon energeetikas

Innovatsiooni samastatakse eelkõige infotehnoloogiaga, sest on ju just seal muutused kiired ja põhimõttelised. Energiasektorit nähakse aga vastupidiselt kui suurt, vanamoodsat ja inertsest süsteemi, kus muutused võtavad aastakümneid. See ongi nii. Siiski julgen ma väita, et viimase paarikümne aasta jooksul on energeetikas toimunud revolutsioonilised muutused ja ma ei räägi nö nutikast võrgust.

Nii näiteks on rakendatud uusi lahendusi taastuvenergia paremaks kasutamiseks. Samavõrd tähtsad murrangud on toimunud ka konventsionaalses, fossiilkütustel põhinevas energeetikas. Olulisim neist on kildagaasi kasutusele võtmine.

Kildagaas (shale gas) on maagaas, mille erinevus „tavalisest“ maagaasist seisneb tema oluliselt keerukamas puurimisprotsessis. Nimelt paikneb kildagaas kivimite poorides ja gaasi sealt vabastamiseks tuleb kasutada muuhulgas lõhkamist, 50-100 erinevat kemikaali ning miljoneid liitreid vett.

Kildagaasi kasutamise plahvatuslik kasv on tüüpiline energiasektori innovatsiooni näide. Paarkümmend aastat tegeleti tehnoloogia arendamisega. Seejärel, peale testiperioodi ja pilootprojektide õnnestumist, leidus hulk ettevõtteid, kes nägid uues tehnoloogias võimalust ning asusid sellesse investeerima, tulemuseks oli kildagaasi turuosa tormiline kasv. Aastal 2000 moodustas kildagaas kõigest ühe protsendi USA gaasitarbimisest, tänaseks on see ca 30 protsenti ning aastaks 2020 võib väga vabalt ulatuda juba 50 protsendini. Seega pole vähimatki kahtlust, et tegemist on fundamentaalse muutusega energeetikas.

Mõistes kildagaasi olulisust, otsustas Maailma Energeetikanõukogu (WEC) viia läbi kildagaasi ressursi uuringu, mida esitleti septembris toimunud Maailma Energeetika kongressil. Uuring käsitleb ressursi paiknemist ja seeläbi kasutamise võimalikkust, aga ka kasutamise mõjusid.

WECi uuringust selgus, et kildagaas on tõeliselt globaalne ressurss, seda leidub nii Euroopas, Aasias, Ameerikas kui ka Aafrikas. Seega võivad paljud maagaasi impordist sõltuvad riigid edaspidi energiajulgeoleku tagamisel tugineda kodumaistele maavaradele. Lisaks võib seniste kogemuste põhjal väita, et kildagaasi laialdasem kasutamine toob kaasa traditsiooniliste energiaallikate hinna languse, nii langes USAs maagaasi hind aastatel 2008-2010 ca 2,5 korda. Säärane hinnalangus tähendab aga, et maagaas muutub võrdluses kivisöega konkurentsivõimeliseks ning seega on võimalik kildagaasi abil vähendada energiasektori CO2-heitmeid.

Samas rõhutab WECi uuring ka kildagaasi puuduseid, eelkõige keskkonnaalaseid. Nagu mainitud, pumbatakse kildagaasi ammutamiseks maa alla suurtes kogustes vett. See vesi sisaldab 50-100 erinevat kemikaali, mis võivad olla ohtlikud nii inimesele kui ka keskkonnale. Tõsi, gaasitootjate hinnangul on kasutatavad tehnoloogiad täiesti ohutud ja puudub risk põhjavee reostumiseks. WECi uuringus järeldatakse aga, et kildagaasi tootmise keskkonnaaspekt vajab täiendavat uurimist ja võib selguda, et tegemist ei ole ikkagi keskkonnaseisukohast kõige parema lahendusega.

Kuid pealkirja juurde - mis ikkagi on Eesti osas selles, meie energeetikas pole ju peaagu mitte mingisugustki innovatsiooni? Vastus on tegelikult vägagi lihtne, Eesti põlevkiviõli tootmise areng on üks ühele sarnane kildagaasi buumiga. Aastakümneid tegeleti tehnoloogia arendamisega, rajati pilootprojektid ning valmimas on esimene suur ja tõeliselt kaasaegne põlevkiviõli tootmise kompleks. Lisaks on tekkinud oskusteave, mille järele on maailmas suur nõudlus. Ehk siis põlevkiviõlitööstus on jõudmas sinna, kus kildagaas oli aastal 2000. Seega võib järgmise 5-10 aasta jooksul oodata plahvatuslikku kasvu põlevkivi kasutamises ning põlevkiviõlist võib saada vägagi tõsiseltvõetav alternatiiv naftale.

Tänaste teadmiste järgi on põlevkiviõlil kõik eelised, mis kildagaasilgi: põlevkivi on maailmas laialdaselt levinud, mis tähendab, et paljud riigid võiksid põlevkiviõli abil vähendada oma sõltuvust imporditavadest vedelkütustest. Nii näiteks võiks Eesti aastal 2016 katta praktiliselt kogu vedelkütuste vajaduse Eesti Energia kavandatava põlevkiviõli rafineerimistehase toodanguga. Tehase kavandatud tootmisvõimsus on 30 000 barrelit päevas. Pole ka mingit kahtlust, et piisava turuosa saavutamise korral alandaks põlevkiviõli nafta ja naftasaaduste hinda.

Eesti jaoks ei tohiks põlevkiviõlist rääkides väheoluline olla ka fakt, et säärase tööstuse ülesehitamine loob ca 1000 uut töökohta. Kusjuures need 1000 töökohta oleksid hästitasustatud insenerid mitte lihttöölised.

Viimaks peatuksin lühidalt veel keskkonna temaatikal. Kildagaasi ja põlevkiviõli tootmise keskkonnamõjusid kõrvutades näeme, et põlevkivist õli tootmine on tunduvalt keskkonnasõbralikum, ainuüksi juba pea olematu veekasutuse poolest.

Põlevkivi potentsiaali maailma energiaprobleemide lahendamisel näeb ka WEC, mistõttu algabki järgmisest aastast rahvusvaheline põlevkivi uuring. Käsitletakse nii põlevkivi ressurssi, kui ka selle kasutamise tehnoloogiaid, nende eeliseid ja puuduseid. Uuringu orienteeruv valmimistähtaeg on aasta 2012. Siis saame loodetavasti kinnitust enda veendumusele, et põlevkiviõli puhul on tegemist tõeliselt innovaatilise lahendusega, mis võib osutuda alternatiiviks naftale.

Artikkel põhineb IX Põlevkivipäeva ettekandel