Ennetav kahjuhüvitis: kas ameerikalik hiigelhüvitis?

Nimelt näeb 31. detsembrist 2010 kehtiv võlaõigusseaduse § 134 lg 6 ette, et isikuõiguse rikkumise korral, sh au teotamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral, võib kohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.

Nimetatud sättes sisaldub nn preventiivse iseloomuga kahjuhüvitise regulatsioon, mille osas on nüüdseks ilmnenud huvitav avalikkuse tähelepanu pälviv juhtum (vt Seppikud ähvardavad Äripäeva 100 000eurose trahviga).

Kõnealuse sätte teeb eriliseks asjaolu, et see kujutab teatud kõrvalekallet senisest õiguslikust lähenemisest kahju hüvitamisele, mille järgi kahju tekitaja vaid kompenseerib kahjustatud isikule kahju tekitamisega põhjustatud kaod ja kulutused (kompensatsioonimeetod). Selle järgi ei või kahjustatud isik saada rohkem hüvitist, kui on vajalik tema asetamiseks kahju tekitamisest puutumata olukorrale võimalikult sarnasesse olukorda. Isikuõiguste rikkumise kontekstis tähendaks see, et kahjustatud isik ei või saada rohkem mittevaralise kahju hüvitist, kui on vajalik tema hingeliste või füüsiliste kannatuste korvamiseks.

Preventiivse hüvitise puhul arvestatakse aga ka vajadust tagada, et kahju tekitaja temale ette heidetavat tegu enam toime ei paneks, mistõttu peab makstav hüvitis olema selline, et kahju tekitaja tunneks hüvitise ebameeldivat mõju, mis ühtlasi võtaks isu uuesti kahju tekitada. Seda tehaksegi vajadusel kompensatsioonilise hüvitise suurendamise abil, lähtudes kahju tekitaja varalisest seisundist. Lihtsustatult öeldes võib kohtu sellekohase otsuse puhul kõrgemat sissetulekut teeniv isik maksta ka kõrgemat hüvitist.

Olemuselt sarnaneb see ameerikalikule karistuslikule kahjuhüvitisele, mille osas on levinud lood hiiglaslike hüvitistega seotud kohtuasjadest. Kas meie õigussüsteem on jõudnud selliste hüvitiste väljamõistmiseni, näitab lähiaja kohtupraktika. Mittevaralise kahju hüvitise määramine seondub alati kohtu poolt hinnangulise otsustuse tegemisega, mistõttu jääb ka preventiivse iseloomuga hüvitiste tegelik kohaldamine ja selle ulatus kohtunike otsustada.