Audiitor: Tool ei osanud küsida

Järgneb Ivar Kiigemäe kommentaar:

Eelmise nädala alguses avalikustati Arco Vara erikontrolli raport ning sellele järgnes Äripäevas kaks artiklit antud teemal – „Aivar Pilv: Arco erikontrollis paljud küsimused vastuseta“ ja „Arco erikontrolli raport koosneb avalikust infost".

Üks segaduse põhjustajaid on ilmselt see, et tavainimestel (siinkohal ka ajakirjanikul) on erinev arusaam sellest, mis erikontroll üldse on. Erikontrolli täpne sisu ei ole seaduses konkreetselt sätestatud ja tulenevalt nimetusest võib arvata, et tegemist on ülipõhjaliku uurimisega, milles ei jäeta kivi kivi peale. Reaalsuses sõltub erikontrolli töö ulatus siiski püstitatud küsimustest. Ja kui küsimus on pealiskaudne või üldse esitamata, ei saa ka vandeaudiitor tegeleda "ridade vahelt lugemisega".

Ka auditites kasutatav terminoloogia on keeruline ja nõuab süvenemist. Ilmekas näide on erikontrolli raporti lõpus olevad lõigud, mida ajakirjanik oma artiklis tsiteeris, näiteks: "Kui me oleksime läbi viinud lisaprotseduure, teostanud raamatupidamisaruannete auditi või ülevaatuse kooskõlas rahvusvaheliste Auditeerimisstandarditega või Rahvusvaheliste ülevaatuse töövõttude standarditega, oleksid võinud meile teatavaks saada muud asjaolud, mida oleksime aruandes kajastanud."

See lõik kindlasti ei viita sellele, et juhatus oleks kuidagi vandeaudiitori tegevust takistanud või piiranud – seesugust sõnastust ongi vastavalt auditeerimise standardile tavaks kasutada selleks, et lugeja saaks aru, millise töövõtuga oli tegu. Kindlasti ei ole see koht, millest tasuks intriigi tekitada.

Vastavalt auditeerimisstandarditele võib vandeaudiitor teostada nii kindlustandvaid, kui ka mitte-kindlustandvaid töövõtte. Nende kohta kehtivad erinevad standardid. Kõige enam teatakse ilmselt kindlustandvaid töövõtte – auditit. Kuid antud juhul, tulenevalt küsimuste püstitusest kasutas erikontrolli läbiviija kokkuleppeliste protseduuride töövõttudele kehtivat standardit (ISRS 4400, töövõtud kokkuleppeliste protseduuride läbiviimiseks finantsinformatsiooni saamiseks), mida loetakse mitte-kindlustandvaks töövõtuks.

Hästi lihtsustatult öeldes on selle standardi üldpõhimõte, et audiitor teostab kokkulepitud protseduurid, kirjeldab vastused ja/või leiud ning siis töö tellija teeb ise nende põhjal järeldused. Nimetatud standard näeb ette ka teatud kindlate lõikude lisamist raportisse, et oleks üheselt aru saada, mida audiitor tegi ning mida ei teinud, et aruande lugejal ei tekiks valesid eeldusi või ootusi.

Teisiti esitatud küsimuste korral võib audiitor lähtuda kindlustandva töövõtu (audit või ülevaatus) standarditest – sellisel juhul võib töö olla mahukam ning tulemus ilmselt ka huvitavam ning audiitor oleks sellisel juhul pidanud ka oma arvamust avaldama.

Teises ära märgitud artiklis on viidatud paljudele küsimustele, mis on "vastuseta". Juba suvel, kui need erikontrolli küsimused avaldati, oli võimalik ette näha, et selliste küsimuste pealt ongi mingeid "põrutavaid" leide väga keerukas avastada. Võib-olla jäid vastuseta sellised küsimused, mis olid küll mõttes või "ridade vahel", kuid mida üheselt välja polnud öeldud. Seetõttu ei saanud ka erikontrolli läbiviija nendega tegelda.

Ehk kokkuvõttes on erikontrolli puhul ülioluline, et töö tellija ja teostaja arutaks võimalikult varakult läbi küsimused, millele vastuseid soovitakse. Samuti, milliste auditeerimisstandardite töö tehakse ja milline saab olema orienteeruv töö tulemus, et vältida hilisemaid arusaamatusi.

Autor: Ivar Kiigemägi, Silvia Kruusmaa