Eesti lehmad saavad Euroopalt lüpsi

Eesti toiduainetetööstus satub tähelepanu keskmesse reeglina siis, kui mõni tema haru on sunnitud hinda tõstma. Ma rõhutan - on sunnitud. Sest toidukaupade hinnatõusule reageerib kogu ühiskond väga valuliselt.

See on ka põhjendatud, kuna paljude inimeste jaoks on kulu toidule nende peamine suurem kulu. Kuid selle põhjuseks ei ole reeglina mitte tööstuste kasumiahnus, nagu vahel avalikkusest võib mulje jääda, vaid pigem "hädatapp" - tarbijalt saab lisaraha küsida vaid siis, kui enam mingisugust muud võimalust ei ole. Muidu kingid oma paremad kunded üsna kiiresti konkurentidele.

Vähem arutatakse meil selle üle, miks hinnad niivõrd suurtes piirides kõiguvad - mitte ainult ei tõuse, vaid ka langevad. Toiduainetetööstuse võlu ja valu ei ole üksnes ilm, mis võib saagiga õnnista või laostada, vaid ka nõudluse kõikumine eri riikide lõikes.

Esmalt on toit kohalik kaup - me eelistamegi kõige enam eestimaist. Kuid nagu teame, mõjutab Vene, kuid ka teiste Balti riikide turu nõudlus Eesti turgu kohati drastiliselt - kui Venemaal makstakse kõrgemat hinda, võib koduturg n-ö tühjaks jääda.

Piirkondliku turu võrrandis on mitu muutujat - kas välja viiakse toore või lõppprodukt - Eestist müüakse Lätti ja Leetu ka toorpiima, mis kaudselt siinse toote hinda tõstab, samamoodi mõjutab toote hind Eestis ka see, et lätlased ja leedukad ostavad odavamat Vene elektrit - mis on ühtlasi hea näide globaliseeruvatest turgudest. Nende ühendatud anumate tõttu ei ole küsimus isegi hinnas, vaid selles, et kaup oleks poes püsivalt saada. Tarneahel võib olla vaatamata turumajandusele katkendlik.

Koduturg määrab pikaajalise eduAinult hinna järgi jooksmine on muidugi lühinägelik. Heades hotellides ei reserveerita kunagi restorani ega basseini pikaks ajaks ühele kliendile. Kõigil klientidel peab olema sisuliselt igal ajal võimalus minna nii restorani kui ka basseini. Loeb kaubamärk, mis on usaldusväärne vaid siis, kui ta suudab oma mainet tõsta ja seda väga pikaajaliselt hoida.

Need toiduainetetööstused, kes koduturu unarusse jätavad, ei saa olla pikaajaliselt edukad. Kuid teisest küljest ei saa ka edu nimel võtta sisse suuri kahjumeid. Kui tooraine hinnad ikalduse, ebapiisava pakkumise või mingil muul põhjusel tõusevad, tuleb sellega paratamatult kaasa minna.

Tarbijatele on muidugi heaks uudiseks see, et reeglina tõusevad väljamüügi hinnad alati vähem kui tooraine hinnad. Peamiseks põhjuseks on konkurents. Alati on turul keegi, kes tahab odavamate hindadega turuosa osta. See võib ka õnnestuda, eriti nt privat label'itega. Kuid nagu elu näitab, tähendab hilisem hinna "õigeks rihtimine" turukaotust, mistõttu kahjumlik kasv toiduainetesektoris on reeglina lühinägelik ja kulutoov, mitte tulutoov strateegia.

Kilud maitsevad läikivas karbisKonkureerimisvõimalusi analüüsides on hinna kõrval muidugi tähtsad nii toote kvaliteet, kui ka tema pakend. Kvaliteeti ja head maitset tuleb võtta aksioomina, milleta müügiedu on välistatud. Kuid samavõrd tähtis on pakend, sest me sööme suu kõrval ka silmadega.

Eestis läbi löönud toidukaubad on kõik lisaks maitsele seda teinud ka pakendiga ning vahel on hind osutunud isegi vähemoluliseks ostuotsuse tõukejõuks kui kilukarbi kujundus või Vana Tallinna pudel. Kaasaegne kaubandus soosib eelpakendatud toodete müüki, mis on leidnud ka tarbijate poolehoiu.Eks igaüks meist on kogenud vorstileti taga "looklevaid" tipptunni pikki järjekordi, kus pooled järjenumbrid jäävad vahelt ära, kuna inimesed on lihtsalt väsinud ootamast. Eelpakendatud toodete puhul saab valiku kriteeriumiks eriti esmaostul just pakendi meeldivus ja haaravus - mis on ainus tee kordusostuni.

Eesti toiduainete turgu moonutab olulisel määral Euroopa Liidu ebavõrdne (loe: ebaaus) põllumajanduspoliitika, kus Eesti ja Hollandi põllumajandustoetused erinevad kohati üle 5 korra. Kui arvestada, et Hollandis on ka oluliselt soosivam kliima, mastaabiefekti võimaldavad suuremad tootmisüksused ning tõsiasja, et Hollandi põllumajandussaadused on maailmas tuntud ja hea mainega, ei tasuks meil siin Eesti põllumajandusega üldse tegeleda. Selleks, et toota, peame seda kompenseerima nii palju väiksemate palkade kui olematute kasumitega. Isegi kõrgemad väljamüügihinnad ei muudaks seda meie jaoks oluliselt rõõmsamaks - vaba turgu moonutavate tegurite mõju on sedavõrd suur.

Omamaine kvaliteetne toit ei suuda iial konkureerida hiidtootmiste ühenäolise ja peavoolumaitselise masstoodanguga. Me saame loota vaid sellele, et tarbija teadvustab, millist Eesti elanike hulka ta oma tarbimisharjumustega toidab ning ehk õnnestub saavutada teatud läbimurre läbirääkimistes Euroopa Liiduga, Eesti talumees vääriks hollandlasega võrreldes vähemalt kaks korda suuremaid toetusi - kui arvestada ainult kliimat.