Vaeguste ravi algab õigest diagnoosist

Võlakirjaintressid on rekordkõrgustes ja rahaturgudel valitseb segadus. Euroopa riigipeade poliitiline kapital on ammendumas, aga olukord ei paista veel parenevat. Leidub kirjamehi, kes süüdistavad kõikides Euroopa hädades turumajandust ning kuulutavad kapitalismi hukku. Kõige tõsisemad probleemid painavad hetkel Lõuna-Euroopat. Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

Enim on kõneainet pakkunud võlakriisis siplevate riikide äärmiselt lõtv eelarvepoliitika. Isegi majandusliku õitsengu aegadel elati võlgu. Tasub meenutada, et sarnaseid nõudmisi kostis ka Eestis – soov kõik ühe korraga valmis ehitada tulevaste laekumiste arvelt. Ka praegu leitakse, et kui mingi objekt on poliitiline prioriteet, siis pole raha allikas ja finantseerimismudel oluline. Tegelikult peaks olema vastupidi – kui miski on prioriteet, siis tuleb selle rahastamine tagada riigieelarvest enne teisi, vähemolulisi projekte. Veel ohtlikum on aga riigikogu kõnetoolist lendu lastud sotsiaaldemokraatide mantra, mille kohaselt „sotside soov on raha kulutada, valitsuse asi on see raha leida“.

Ametühingute roll Vana Maailma tööturul on kasvanud liiga suureks. Paljudes Euroopa riikides on ametühingud muutunud progressi, avatuse ja paindlikkuse vastasteks. Ettevõtete ja riikide pankrotistumine tundub olevat nendele väiksem mure, kui ühinguliikmete luksuslikest hüvedest loobumine. 14 kuupalka aastas, lisatasu arvuti kasutamise eest ja 50 aastaselt pensionile suundumine on kreekaliku ummiktee värvikamad näited. Tsunftihuvide ja suletuse kaitsmine ning tööturu jäikus vähendab eurooplaste konkurentsivõimet tervikuna, sest tegelikult ei võistle me niivõrd omavahel kuivõrd ellujäämises nimel globaalses toiduahelas.

Euroopa majandused on tihti ülereguleerituse ja liigse bürokraatia ohvrid. Maksukeskkonna läbipaistvus ja äritegemise lihtsus on oluline argument uute investeeringute riiki meelitamisel. Ärikeskkonna atraktiivsuse edetabeli ladvikust aga ühtegi Lõuna-Euroopa riiki ei leia. Maailmapanga 2011. aasta „Ease of Doing Business“ edetabelis paikneb Kreeka 183 riigi hulgas alles 101. kohalt.

Äri alustamise alamkategooria 149. koht peaks kreeklased tõsiselt tegutsema panema tööpuudusega võitlemisel.  Alates ehituslubade saamisest lõpetades kinnisvara registreerimise kiiruse ja investorite kaitsega on ruumi arenguks, mille viljad annavad kiireid tulemusi uue majanduskasvu ja kõrgemate maksulaekumiste näol.

Võlakriisi riikidel on ajalooliselt olnud kombeks aktiivne sekkumine majandusse läbi maksuerandite ja dotatsioonide, mis sünnib huvirühmade lobist ja poliitikute nõrkusest toetuse nimel „meelehead teha“. Tulemuseks pole pelgalt tohutu koormus riigi rahakotile, vaid ka antud sektori nõrgestamine pikas perspektiivis. Maksusoodustuste ja dotatsioonidega lülitatakse osa ettevõtlusest elutervest võistlusest välja. Resultaadiks on ebaefektiivsus, vähene innovatsioon ja konkurentsivõime kadumine, mille kulud määritakse ühtlase kihina maksumaksjate turjale.

Keeruline maksusüsteem vajab omakorda kulukat ametnikearmeed ja õõnestab maksudistsipliini käsikäes korruptsiooniriski kasvuga. Iga erandi või toetuse kehtestamine sünnitab nõudmisi järgmiste järele, mis lumepallina kosudes kiirelt kogu maksukeskkonna lömastab. Teaduslikud uuringud tõestavad kõrgete maksumäärade ja süsteemi keerukuse negatiivset mõju maksukuulekusele. ELi siseturu huvides oleks senisest palju selgem erandite ja maksusoodustuste (vähendamise) ühine poliitika, et vältida turumoonutusi ja ebaausat konkurentsi. Majandustegevuse maksustamise loogika peab baseeruma  teadmisel, et toote eest maksab õiget hinda tarbija, mitte anonüümne maksumaksja.