Eelarve-eesmärgid saavutab riik sisuliselt, mitte skeemitades

Sobimatu on Eesti puhul rääkida skeemitamisest, kui sisulised reeglid on need, mille järgi tasakaalu hinnatakse. Sisulist korrektsust ja reeglite tundmist ei nõua ainult rahandusministeerium endalt ise, vaid ka Statistikaamet ning Eurostat, kes neid vastavalt kajastavad.

Raske on tuvastada ka artiklis viidatud seoseid eelarve kriteeriumidele vastavaks saamise ning riigi dividendipoliitika ja töötuskindlustusmakse temaatika vahel. Isegi kui jätta sisulised argumendid kõrvale ja vaadata ainult külmi numbreid, siis ka juhul kui riik ei võtaks järgmisel aastal Eesti Energiast üldse omanikutulu ning töötuskindlustusmakse määra langetataks näiteks 3%ni, jääks valitsussektori eelarvepositsioon ikkagi Maastrichti kriteeriumide piiresse.

Keskendudes Eesti riigi eelarveeesmärkidele, siis need on märksa ambitsioonikamad kui Maastrichti lepingu seatud 3%ne puudujääk. Küsimus ei ole puudujäägi numbris, vaid vajaduses hoida riigi maksevõimet. Kui tahta minna sisuliseks, siis on valitsussektor järgmisel aastal struktuurses eelarveülejäägis, ehk majandustsükli mõju arvestades ja ajutisi mõjusid (näiteks heitmekvootide müügiga seotud tulud ja investeeringud) mitte arvestades täidame ka pikaajalisi strateegilisi eesmärke juba praegu.

Ka väide töötuskindlustusmakse muutmisest maksuks on kohatu. Maailmamajanduse riskide taustal ning kooskõlas IMFi ja Eesti Panga soovitustega maksemäära vähendamata jätmine ei muuda töötukindlustussüsteemi olemust, vaid arvestab asjaoluga, et Töötukassa kulutused võivad oluliselt suureneda.

Pigem tasub majandustsükli võimalikule langusfaasile vastu minna konservatiivsete ootustega ning koguda Töötukassasse piisaval hulgal reserve, et edaspidi saaks riik käituda vastutsükliliselt. Aastast 2009 on ju riigil olemas näide, kus töötuskindlustusmaksemäärasid tuli mitmekordselt tõsta, kuna määrasid oli varem langetatud liiga vara ning tekkis reservide ammendumise oht. Siinkohal tasub veel kord üle rõhutada, et Töötukassal jääb ka järgmisel aastal õigus oma reserve igal ajahetkel soovitud mahus kasutusele võtta, et oma põhiülesandeid täita.

Kriitikata ei jää mainitud artiklis ka riigi tegevus ettevõtete finantsjuhtimisel. Teadupärast on ettevõtete (sh riigiettevõtete) üheks eesmärgiks kasumi teenimine ning läbi selle ka omanikutulu võimaluse loomine. Riigiosalusega ettevõtteid on Eestis võrdlemisi vähestes valdkondades ja üldjuhul on omanikuks olemise taga strateegilised põhjused. Juhul, kui riigiettevõte tegutseb kasumlikult, on loomulik, et tegevuse tulemus kajastub teatud ulatuses ka omaniku tuludes.

Ettevõttes teenitud kasumit ei pea ilmtingimata just samas valdkonnas rakendama, kuid arusaadavalt hinnatakse seejuures ettevõtte arenguvajadusi. Samuti on raha hinnast lähtuvalt oluline leida kesktee võõrkapitali kaasamise ning omakapitali kasutamise vahel. Seega pole dividendide võtmine kuidagi taunitav. Riigiosalusega ettevõtted on olemas praktiliselt igas Euroopa riigis ning sarnast näidet Eesti Energiale ei pea kaugelt otsima. Nimelt teenis Soome riik käesoleval aastal energiaettevõttelt Fortum ca 450 miljonit eurot dividenditulu.

Loomulik on ka, et dividenditulu planeerimisel arvestab omanik lisaks ettevõtte otsestele huvidele ka muid prioriteete ning reageerib sellele vastavalt. Kui 2011. aasta valitsussektori eelarve kujuneb suure tõenäosusega ülejäägis olevaks, siis on igati mõistlik osa dividendidest nihutada järgmisse aastasse, kus suuresti ühekordsete mõjude tõttu on oodata eelarvepuudujääki. Dividendide kogumaht jääb seejuures eelneva aasta ärikasumi piiresse. Kõik see on aga ratsionaalne rahavoogude juhtimine.

Eesti Energiast dividendide võtmisel ja samas perioodis omakapitali suurendamisel on samuti oma rahanduslik loogika. Uute riigipoolsete investeeringute puhul eeldatakse tavapäraselt nende isetasuvust. Selliste tehingute lahutamine dividendipoliitikast aga aitab kaasa põhjalikumale ja objektiivsemale analüüsile projektide otstarbekuse üle. On õige, et jätkates tavapärast dividendipoliitikat ning arvestades finantseerimistehinguid eraldiseisvate investeeringutena ei kaota riik dividenditulus, kuid eesmärgiks ei saa olla ka tulude kunstlik vähendamine.

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et kõik tehingud riigi tasandil teostatakse vastavalt rahvusvahelistele reeglitele ning veelgi enam, need saavad Statistikaameti ning Eurostati poolt kajastatud mitte ainult juriidilistest vaid eelkõige sisulistest argumentidest lähtuvalt – kehtib nii nimetatud „sisu üle vormi“ printsiip.

Autor: Sven Kirsipuu, Harry Tuul