Viimati avaldasin Eesti Kinnisvarafirmade Liidu seminaril arvamust, et 2020. aastaks on kinnisvarahinnad kõrgemad kui buumi tipus 2007. aasta alguses. 2008. aastal, vahetult pärast ülemaailmse finantskriisi lahvatamist julgesin suisa prognoosida, et buumiaegsed hinnad ootavad meid ees juba 2015. aasta alguseks, kirjutab Pindi Kinnisvara nõukogu esimees Kalev Roosiväli.
Kuulumata ühessegi poliitilisse rühmitusse, arvan, et riik on hoolimata valitsejate ajutisest lollimängimisest kenasti hakkama saanud, riigi majandamine on enam-vähem korras. Kinnisvaraturu jaoks on oluline ka laenuraha suhteliselt hea kättesaadavus ja madal hind. See kõik on viinud sinnamaale, et viimase nelja aasta jooksul on Tallinna keskmine korteri hind tõusnud 1,4 % kuus. Keskmist hinda on vedanud eelkõige uued korterid, mis koguturust moodustavad alla viiendiku, järelturu korterite hind pole kriisi põhjast kosunud oluliselt rohkem kui inflatsioon. Samas hakkavad järelturu korterite hinnad ülespoole kruvima: see on ühiskonna üldise elujärje paranemise paratamatu kõrvaltoime, mida soodustab laenuraha odavus, kuid veel rohkem veel riigi üldine tervis.
Et minu kunagine prognoos (2015 buumi tasemele) täituks, oleks vaja järgmiseks kaheks aastaks senise 1,4%lise igakuise hinnatõusu asemel 2,2%list kasvu. See pole tänases majanduskonjunktuuris võimatu. Kas ma ootan sellist tõusu? Kindlasti mitte! Olen liiga lähedalt näinud nii 1999. aastal kui ka 2007. aastal alanud kriiside tõsidust ning nende laastavat mõju majapidamistele ning loodan, et turg liiga kiirelt uuesti kasvama ei hakka.
Samas kardan, et kriisist pole siiski palju õpitud ja inimesed vaatlevad kinnisvaraturgu ikka liiga emotsionaalselt. Nagu 15 aastat aastat tagasi vaatasime autoturul eelkõige marki ja kiirendust, nii vaadatakse täna korterite puhul ruutmeetrite arvu ja korteri toalisust. Häda on selles, et meil on tohutult palju amortiseerunud ja ebaefektiivset vara, mille puhul võtavad korrektsed kõrvalkulude arvutused ostuisu ära. Samas ostetakse palju tänasest maksevõimest lähtudes ja kaugemale tulevikule ei ole mõelda, mistõttu kasvab surve vanemate korterite hindadele, mida jõudumööda üles putitatakse.
Oleksin üllatunud, kui 2020. aastaks Tallinna keskmine korteri hind kunagise buumitipu tasemel ei oleks. Selleks poleks vaja rohkemat kui 0,5%st igakuist kasvu, aastaseks tõusuks annaks see veidi üle 6%. Arvestades üldist majanduse kasvutempot, inflatsiooni, hoonete energiatõhusamaks muutmist ja üleüldist suunda tegevuse (nii ettevõtluses kui mujal) efektiivsemaks muutmisel on see lausa tagasihoidlik prognoos.
Seotud lood
Telia Digikoristuspäev toimub juba 31. jaanuaril. Meenutame, kuidas viidi sel aastal digikoristust läbi Eesti Kaitseväes, kus IT-süsteemidest ja seadmetest kustutati kokku kümnete terabaitide ulatuses digikeltsa.