Maagaasiseaduse eelnõus pakutud „präänik“ nõuetele vastavale ülekandevõrguettevõtjale teenida kuni 2020. aastani kõrgemat tootlust peaks igas majanduslikult mõtlevas investoris tekitama huvi osalust müüa, leiab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel. Tema sõnul paistavad Eesti Gaasil peale majandusliku mõtlemise olevat ka muud huvid.
Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette mitu sõnumit gaasiturul toimuvast: esmalt teatas Eesti Gaas oma plaanist uurida koos Gasumiga gaasibörsi käivitamise mõttekust, seejärel saatis valitsus riigikogule arutamiseks maagaasiseaduse eelnõu, mille olulisimaks sätteks on nõue muuta ülekandevõrgu (edaspidi ÜV) ettevõtja omanikering 2015. aastaks sõltumatuks gaasimüüjatest. Eelnõu omakorda tõstatas poleemika nende nõuete mõjudest gaasi hinnale.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium lähtus eelnõu esitamisel teiste Euroopa Liidu riikide kogemustest, kus reaalne gaasimüüjate vaheline konkurents on tekkinud. Liikmesriikides, kus ÜV omandilist eristamist ei ole läbi viidud, pole ka piisavat gaasimüüjate konkurentsi tekkinud ning hinnad sõltuvad suuresti domineerivast gaasimüüjast. Sellisele järeldusele on oma iga-aastastes energiaturgude toimivuse aruannetes jõudnud ka Euroopa Komisjon. Ühe-firma-gaasibörs ei ole sel juhul kindlasti lahenduseks.
Maagaasi direktiivis ÜV omandilise eristamise kõrval toodud alternatiivsed võimalused (võrkudeta süsteemihalduri ja kontserni kuuluva nn sõltumatu ülekandevõrguettevõtja skeemid) ei taga tegelikus elus konkurentsi tugevdamist ÜV poolt. Juba direktiivi tegemise ajal oli selge, et eelistatuim variant on omandiline eristamine, kuid võimsa lobi tulemusel suruti direktiivi sisse ka eeltoodud alternatiivsed võimalused.
Kui näiteks võrkudeta süsteemihaldur sõltub ülekandevõrgu investeeringute määramisel kontserni investeerimispoliitikast, kellele kuuluvad võrgud, ning kui kontsern ÜV arendamisel tegeleb projektidega siis, kui muudest asjadest aega üle jääb, siis on selge, et vajalikud ÜV-projektid võivadki jääda lõputult venima. On väga lihtne pugeda selliste põhjenduste taha: „Me ei ole saanud maaomanikelt heakskiitu ja detailplaneeringut kinnitatud.“
Selliseid ÜV-projektide arengute pidurdumise näiteid on millegipärast tunduvalt rohkem riikides, kus omandilist eristamist läbi pole viidud. Samas on selliseid asju tõestada juriidiliselt peaaegu võimatu. Kui vaadata Eesti Gaasi senist investeerimispoliitikat võrkudes, võib selgelt näha, et valdav osa investeeringutest on läinud jaotusvõrkudesse (millega suurendatakse kliendibaasi ja müüki) ning suhteliselt väike osa on suunatud ÜV arendamiseks (millega võiks suureneda konkurents turul).
Peamise vastuargumendina on Eesti Gaas välja toonud olulise hinnatõusu omandilise eristamise läbiviimisel. Hinnatõusu on hoopis oodata gaasivõrgu varade ümberhindamisest ja selle arvestamisest võrgutariifides, see toimuks lähiaegadel sõltumata omandilise eristamise protsessist. Varade ümberhindlusel on gaasivõrgu tariifidele palju suurem mõju kui on eelnõus pakutud ajutine täiendav tootlus.
Eelnõus pakutud „präänik“ nõuetele vastavale ÜV-ettevõtjale teenida kuni 2020. aastani kõrgemat tootlust tekitaks igas majanduslikult mõtlevas investoris huvi osalust müüa: vara väärtus nõuetele vastavale omanikule on kõrgem ning endine omanik saaks tulu oma osaluse müümisel. Tundub aga, et lisaks majanduslikule mõtlemisele on omanikel ka muud huvid, miks nad ei soovi oma osalust võõrandada.
Seotud lood
Torustike kuulmine Eesti Gaasile ei ole julgeoleku küsimus, teatas gaasifirma.
Valitsuse soov eraldada ASist Eesti Gaas maagaasi ülekandevõrk on põhiseadusega vastuolus, kinnitas gaasifirma täna riigikogule saadetud kirjas.
Igal aastal saab mitukümmend tuleõnnetust alguse hooletust tuletööst. Kõige sagedamini tuleb seda ette ehitusobjektidel ja töökodades – keevitustööde käigus ei märka inimene enda ümber materjali, mis võib kiirelt süttida. Tuletööde tegemisel on teadmatus suur ja nõudeid eiratakse, kuigi paljudele ettevõtetele on koolitus kohustuslik.