Kuhu kadus vutis aus mäng?

Sel nädalal tõusetus taas Eesti osalemine kokkuleppemängus Bulgaariaga 2011. aasta veebruaris, kui selgus, et mängu eest teeniti 40 000 eurot. Tõsi, kokkuleppemängus osaleti enese teadmata, kuid kaks sügavat probleemi jääb.

Esiteks tüüpiliselt jalgpalliliidule järgnesid kokkuleppemängu tagamaade selgitused alles siis, kui tehing paljastati aasta hiljem. Teiseks, vaatamata sellele, et kokkuleppemängu toimumine on tõendatud, ei põlatud musta raha ära, vaid ilmselt kirjutati eelarvesse. Siit aga tõstatub tugev eetiline dilemma. Ka varem on Eesti koondis saanud sõprusmängus osalemise eest honorari, kuid mitte kunagi varem pole paljastatud, et tegu oli kokkuleppemänguga. Miks ei teavitatud honorarist koheselt? Ja kas poleks olnud mõistlikum sellest rahast loobuda või näiteks annetada heategevuseks? Praegu jääb tehingule igal juhul kibe mekk mann.

Kuid see ei ole ainuke näide. Kui Norra politsei puistas jalgpalliklubi Fredrikstad kontorit, kus aastaid leiba teeninud Eesti jalgpalli raudtala Raio Piiroja, said avalikkusele teatavaks hallid skeemid, mille alusel makstakse jalgpalluritele töötasusid. Avalike andmete tuginedes selgus, et Piiroja sai klubist palka, kuid kuna ta müüdi edasi „investoritele”, siis teda vahendanud ja Aivar Pohlaku juhitud ettevõtte Sport & Net Grupp kaudu sai Piiroja veel stipendiumina lisatasu. Ebaselge ja ebameeldiva skeemi, kus üritati maksudega mängida, taunimise või vähemalt tuha pähe raputamise asemel nimetas jalgpallikorüfee Pohlak selliseid skeeme normaalseks.

Näiteid saab tuua veelgi. See on ebanormaalne. Argument, et „teised ka nii teevad” on nõrk. Kuhu kadus aus mäng (fair play)?

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul