Savisaare lahkumise ootus venib pikaks

Pärast üle-eelmisel aastal puhkenud idarahaskandaali ennustas mitugi arvamusliidrit, et Savisaare päevad on loetud. Arvati, et Savisaar on paanikas, ja loodeti, et üsna pea „tuleb kõik välja“. Kõik nad eksisid. „Kirikuskandaaliks“ ümber ristitud idarahaskandaal sumbus. Ilves teatas, et kuni tema on president, pole Savisaarel võimalust peaministriks saada. Vaevalt oleks tal seda aga Ilvesetagi, sest on ju Keskerakond hoolimata valimiste võitmisest varemgi opositsiooni jäänud. Koalitsioonid on viimase aastakümne jooksul sündinudki eesmärgiga takistada Savisaare saamist võimule.

Printimisskandaali puhkemine ei üllatanud tegelikult kedagi: ootuspärasel kombel viivitas Savisaar selgitustega, ja kui need viimaks tulid, põhjustasid need piinlikkust eelkõige tema enda truudele parteisõduritele, kes olid sunnitud enne suurt juhti meedias midagi ütlema, tegelikult teadmata, mida öelda. Nemad teadsid ilmselt kõige paremini, et Priit Toobal pole selle juhtumi keskne figuur. Lai avalikkus aga jälgis Savisaare etteasteid pigem nagu tsirkuseetendust: on teada, et midagi sisulist sealt ei tule, lihtsalt huvitav vaadata, missugused demagoogiavõtted seekord käiku lastakse.

Koostöö välistamine Savisaarega on punkt, mis sobib praegu iga paremerakonna või selle liidriks pürgija platvormi. Savisaare-eitusel põhineb osaliselt ka Reformierakonna kuvand, ehkki oravate koalitsioonikogemus Keskiga ei jää sugugi eelajaloolisse aega. Vastandumine on lihtne viis oma minapilti kommunikeerida, sügavat sisu sinna panna vaevalt saab, sest Savisaarel puudub maailmavaade.

Kuigi suurt mängu mängitakse juba aastaid ilma Savisaareta, kujutavad paremerakonnad poliitmaastikku ilma ninasarvikuta ebamääraselt ette. Keegi ei tea, kas Keskist pärast Savisaart üldse elulooma saab. Koonderakonna saatus on kahtlemata üks Keskerakonna võimalik tulevikuvariant.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler