ÄP: Kolm kanget ajasid töötukassa ummikseisu

Valitsus, tööandjad ja ametiühingud suutsid enam-vähem üksmeelselt ühe laua taga istuda alla kolme aasta. Nüüdseks on erimeelsused nii teravaks läinud, et koostöö tundub võimatu, mispeale riik otsustas töötuskindlustuse seadust muuta nii, et kui töötukassa nõukogu eelarve kinnitamises ettenähtud tähtajaks kokkuleppele ei jõua, on õigus seda teha valitsusel.

Äripäev on vastu valitsuse plaanile võtta töötukassa täielikult enda kontrolli alla ning leiab, et kõik kolm osapoolt on oma seisukohti esitades olnud ülearu kategoorilised ja ultimatiivsed. Tekkinud seis tõendab, et valitsus pole saanud hakkama olukorraga, kus sotsiaalpartnerite sõna on maksnud sama palju kui nende oma, ning püüab oma sõna jõuga maksma panna.

Kui riiklik tööturuamet 2009. aasta kevadel töötukassaga ühendati, pidasid nii eelnõu algatajad kui osapooled muudatuse plussiks nimelt seda, et peale riigiesindajate kaasatakse tööturu juhtimisse ka tööandjad ja ametiühingud. See tundus olevat demokraatia triumf, kodanikuühiskonna arengu hea näide. Sest sotsiaalpartnerid ei olnud enam lihtsalt kaasarääkijad, kelle ettepanekuid võis, aga ei pidanud ilmtingimata arvestama, vaid riigiga võrdsed partnerid.

Üksmeel aga lahtus. Õigupoolest demonstreeris valitsus jõudu juba siis, kui tegi otsuse töötukassa reservid riigieelarvega liita. Kiiruga tehtud otsuse juures jäeti nii töötukassa nõukogu laua taga kui ka avalikkuse ees selgitamata otsuse vajadus ja kasu riigile ja kodanikele. Läbimõtlematu kommunikeerimine sarnanes käibemaksu tõstmise ja teise samba maksete külmutamise protsessiga, kus osapooltega diskussiooni ei peetud, tehti ära ja kõik.

Oskamatu läbirääkimine päädis sellega, et tööandjad lahkusid töötukassa nõukogust. Seda oleks pidanud valitsus võtma ohu märgina. Omaette küsimus on, kuivõrd on tööandjate kaks nõudmist – töötukassa riigieelarvega liitmata jätmine ja töötuskindlustusmakse alandamine – argumenteeritud ja viimane ka õigesti ajastatud. Kuid igal juhul pidi ka läbirääkimisprotsessis olema midagi valesti, miks muidu astusid sellest välja ka ametiühingud.

Dialoogi taastamise võimalusi otsiti – või vähemalt lasti nii välja paista –, aga kavandatav seadusemuudatus tõendab, et riik on hakanud otsima võimalusi partneritest kaugeneda ja jõupositsiooni tugevdada. Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles küll mõni päev tagasi, et ootab sotsiaalpartnereid endiselt nõukokku tagasi, sest eelarve kõrval arutab nõukogu ka töötukassa aastaplaanis ja arengukavas töötutele pakutavaid meetmeid. Samas, kui kõige selle elluviimiseks on vaja raha, mille käsutamisel on lõplik sõna valitsusel, siis kaotab arutelu mõtte. Ühest küljest on valitsusel õigus otsustusprotsessis domineerida, sest Reform ja IRL kokku esindavad rohkemate tööandjate ja -võtjate huve kui tööandjad ja ametiühingud, mis on eelkõige oma organisatsiooni liikmete esindajad.

Igas konfliktis on mitu osapoolt ja vigu pole kindlasti teinud ainult valitsus. Valitsus pole läbirääkimisi suunata osanud, ent tekkinud olukorra lahendamisele ei aita kuidagi kaasa ka tööandjate ja ametiühingute kategooriline hoiak. Hanno Pevkur, Harri Taliga ja Enn Veskimägi, taastage kolmepoolsed läbirääkimised ja tooge töötukassa ummikust välja.

Autor: 1185-aripaev