ÄP: palgasurve suureneb

Avalikus sektoris ei maksa 20protsendisest palgatõusust unistada kellelgi, ütles rahandusminister Jürgen Ligi augusti keskel. Kohe varsti pärast seda said sarjata Ligi „kuluministritest“ kolleegid, kes tahaksid tuleva aasta riigieelarvest personalikulude tarvis üle 82 miljoni euro juurde saada.

Tunda annab palgasurve juba tänavu: märtsikuine õpetajate streik ning plaanitav arstide streik viitavad eelkõige palgapingetele ning alles teises järjekorras muudele raskustele. Kuigi õpetajate streigi tulemused õpetajate palgaootusi kindlasti ei kata – küsiti ju 40% palgatõusu kahe aasta jooksul, aga üle haridusministri huulte tuli vaid lubadus tõsta õpetajate alampalk 700 eurole –, poleks pedagoogid ilma streigita ilmselt sedagi saanud. Tohtrid on julgemad: möödunud aastal nõuti arstidele 20% ja õdedele 40% palgatõusu, ent kõneks on olnud ka palga alammäära 60protsendine tõus. Arstide nõudmiste taga seisab vääramatu tõsiasjana tohtrite karjamaalt marjamaale lahkumise laine, kuna siinsed palgad pole Euroopa omadega võrreldes konkurentsivõimelised, teiselt poolt aga ilmselt ka suhtumine „Palju küsid, vähe saad, vähe küsid – üldse ei saa.“

See ei tähenda, et rahandusminister peaks ministrite rahasoovidele avasüli vastu tulema. Küsija suu peale ei lööda, aga rohkem lubada ka ei saa, kui on. Seetõttu on normaalne, et ministeeriumite rahasoovid leiavad enamasti vaid osalist rahuldamist. Küll aga leiame, et avalikus sektoris on kärpekohti veel küllaga ning ka koondamisi ei peaks välistama.  Augustis tegime ülevaate ministeeriumite tugistruktuuridest ja leidsime, et spetsialiste, nõunikke, assistente ja konsultante on ministeeriumites palgal tunduvalt rohkem, kui väljastpoolt vaadates mõistlik paistab. Riiki ei peaks kulutama nii õhukeseks, et vajalikud teenused osutamata jäävad, ülemäära suured haldus- ja avalike suhete osakonnad aga võiks pikemalt mõtlemata karmile dieedile allutada. Siis vabaneks ressursse ka palgatõusuks neile, kes seda tõepoolest väärivad ning ilma kelleta riik efektiivselt toimida ei saa.

Paraku saab palgatõus tulla vaid koondamiste ja muude kulude kokkuhoidmise arvelt, mille järelekaalumiseks on praegune riigieelarve menetlemise aeg kõige sobivam. Kulude kokkuhoiu kõrval tasub mõelda ka tulude suurendamisele. Siin on kindlasti maksuaukude lappimine viljakas võimalus: kütuse käibemaksupettuste peatamine on positiivse eeskujuna käepärast. Ausa maksumaksmine normikssaamine parandab ka konkurentsitingimusi ja tekitab summasid avalike teenuste paremaks osutamiseks.

Ettevõtjad mõistsid juba aasta alguses, et kui palgatõusu suhtes liiga jäik seisukoht võtta, hakkab see varem või hiljem tunda andma ärimahu kasvunumbrites. Näiteks turundusvaldkonnas möönis palgatõusuplaane aasta alguses lausa 48% ettevõtteid. Eraettevõtluses räägib palgatõusu poolt välisinvestorite aktiivsus ja osa valdkondade tööjõupuudus, teiselt poolt pikkade kriisiaastate püksirihma pingutamise tüdimus. Samas on ettevõtjad kahe jalaga maa peale jäänud. Sama soovitame avalikule sektorile. Optimeerige ja koondage ametikohad, milleta tegelikult toime saab, et hoida endale häid spetsialiste, kellele ka erasektor silma heidab. Kompetentne riigiametnik väärib kõrget palka, mugava äraolemise ruumi aga ei peaks avalikku sektorisse üldse jääma.

Autor: 1185-aripaev