Indrek Oro: tervishoid vajab stabiilsusmehhanismi

Kui eurotsooni kriis ähvardab vahetult maksumaksja taskut, siis tervishoiukriisi mõjud avalduvad hiilivalt nagu kroonilise haigusele omane. Valusamalt puudutavad need nõrgemat osa ühiskonnast ehk neid kes vajavad enam arstiabi. Ja kui oleme haiguse lasknud ilma ravita areneda liialt kaugele, võivad muutused olla pöördumatud.

Tervishoiutöötajate kannatuse on viinud katkemise äärele valitsuse soovimatus muudatusi ette võtta. Olukorra tõsidusest arstiabis on viimaste aastate jooksul juttu olnud jätkuvalt, mitte üksnes tervishoiutöötajate palgaläbirääkimiste laua taga. 2010. aastal koostasid Maailma Terviseorganisatsiooni eksperdid koostöös haigekassa ja sotsiaalministeeriumiga  Eesti tervisesüsteemi rahalise jätkusuutlikkuse põhjaliku analüüsi ja soovitasid hakata kiiresti tegelema tervishoiu tulubaasi suurendamisega.

OECD andmetel on Eestis Euroopa kõige efektiivsem ja kulutõhusam arstiabi. Paljudele meeldib uskuda, et see on üks osa Eesti eduloost. Tegelikkus on karmim - tervishoiu kogukulud ühe inimese kohta (2006) olid Rootsis 3179, Soomes 2586 ja Eestis 503 eurot. Tervishoiukulude osakaal SKP-st oli Eestis 2010. a 6,3 %, Euroopa riikides keskmiselt aga 8-9 %.

Piltlikult väljendudes antakse raha deltaplaani ostmiseks, aga vastu tahetakse saada Boeingut.

Kõigest hoolimata on Eesti arstid on oma kaasmaalastele heatasemelise arstiabi andmisega seni hakkama saanud, kuid aina kasvav töökoormus ja paigaltammuv palgatase ärgitab üha sagedamini otsima tööd Euroopa ühendatud tööturu jõukamates piirkondades.

Tervise Arengu Instituudi 2011. a palgauuringu andmetel oli arsti keskmine kuupalk 1704 eurot.

Näidates näpuga arstide kõrgele keskmisele palgale, jäetakse rääkimata, et selle sisse on arvestatud ka kõik lisatasud öösel, riigipühadel ja üle normtööaja töötamise eest (seal, kus seda makstakse). Samuti ka tasu ületundidena tehtud valvete eest, mida üheski tööajagraafikus kirjas ei ole, sest seadusega lubatud  maksimaalsed tunnid läheksid lõhki. Keegi ei tea, mitu tundi selle keskmise saamiseks tegelikult töötati. Haiglajuhtide arvestuse kohaselt teevad arstid keskmise kuutasu väljateenimiseks ära 1,4 arsti töö. Palgauuringust võib leida veelgi trikke – näiteks koguti andmeid märtsikuus, kus oli 184 töötundi aasta keskmise 168 asemel.

Tervishoiutöötajate palga alammäärad kehtivad 2008. aastast: arstidel on see 7,16, õdedel 3,83 ja hooldajatel 2,11 eurot tunnis, mis teeb netopalgaks vastavalt arstidel 950, õdedel 524 ja hooldajatel 302 eurot. Kindlasti leidub arste, kes teenivad tunduvalt rohkem, kuid suur enamus pole kunagi miinimumist oluliselt kõrgemat tasu saanud.

On kostnud etteheiteid, et aplad arstid üritavad upitada oma töötasud Soome tasemele. Soomes oli eelmisel aastal arsti keskmine kuupalk normtööajaga töötades 6056 eurot, eriarstil haiglas 5419 ja tervisekeskuses 6387 eurot, residendil 3600 eurot. Praegu on palgavahed lähemate naabritega 4-6kordsed. Arstide liidu taotlus on sõlmida palgaläbirääkimistel vähemalt kolmeaastane leping, suurendades miinimumtunnitasu kõigepealt 8,6 euroni, mis enam-vähem taastaks 2008. aasta palga ostujõu, ja alles kolme aastaga ulatuks meie palgatase umbes kolmandikuni Soome omast.

Avaliku sektori palgatõusu kohta kehtib vanade roomlaste tõdemus: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Rahandusminister Jügen Ligi ettepanekul tõsteti haigekassa uue juhi Tanel Rossi palka enne, kui mees jõudis päevagi töötada, 14 protsenti ehk 500 euro võrra (3500lt 4000le). Ministrite palk tõuseb uuest aastast umbes 900 eurot, seega saab sotsiaalminister Hanno Pevkur enam-vähem niipalju lisaks, kui arst-residendile terves kuus makstakse. Riigifirma Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive 2000eurost palgatõusu põhjendati väitega, et juhatuse liikmete palgad on ajale jalgu jäänud ega vasta turutingimustele.

Paraku ei vasta turutingimustele ammugi enam ka arstide palgad, sest nende teadmised ja oskused on konkurentsivõimelised kogu maailmas.

Arstkond ei kahane mitte üksnes välismaale minejate tõttu. Terviseameti andmetel võttis aastal 2010 oma paberid välja 136 ja möödunud aastal 141 arsti. Residentuurilõpetajaid oli vastavalt 81 ja 98. Kui veel arvestada, et mõlemal aastal jõudis pensioniikka 114 arsti, siis saame tulemiks (eeldusel, et mindi ka pensionile) vastavalt -169 ja -157. Võib arutada esitatud andmete täpsuse üle, kuid on ilmne, et arstide hulk väheneb ka siis, kui keegi välismaale ei lähe ja lahkujate asemele kedagi ei tule.

Jürgen Ligi lausus 5. septembri ETV „Foorumi“ saates, et palju kallim on euroala kriisi läbi teha kui osaleda selle ärahoidmises. Kas pole samamoodi tervishoiusüsteemiga – palju  kallim on likvideerida tänase kriisi tagajärgi kui panustada selle ärahoidmisse?

Rahandusminister rahustas televaatajaid lubadusega, et liitumine ESMiga tähendab vaid oma reservide väljalaenamist. Kui arvestada, et haigekassal on reserve kokku enam kui 63 miljoni jagu, siis selgitab see hiljutiste piinlikkust tekitanud haigekassa juhi valimiste tagamaid, kus valitsuse eesmärgi saavutamiseks vahetati välja osa haigekassa nõukogu liikmeid. Arstide liit on palgatõusu ühe võimaliku katteallikana viidanud haigekassa jaotamata kasumile (mitte reservidele!), mis on tekkinud eelarvesse kogutud ravikindlustusmaksust, mida ei ole raviks ega haigus- ja ravimihüvitisteks ära kulutatud. 2011. aasta lõpu seisuga oli jaotamata kasum 162,5 miljonit eurot.

Ja nii seisamegi valiku ees, kas investeerida need miljonid omamaisesse tervishoidu või „õlitada“ nendega üsna krigiseva euromehhanismi hammasrattaid. Head tervist kõigile!