Kust leida raha arstidele?

Lahendusi olekski vaja ka nüüd. Kõigile on hästi selgeks saanud, et arstid lähevad välismaale parema suhtumise ja palga pärast, nende koormus on ülimalt suur ja tasu sellega võrreldes nende hinnangul ebaõiglane. Kui viis aastat tagasi oli meedikute nõudeks kaks keskmist palka, siis see eesmärk on saavutatud – iseasi, mis hinnaga. Kuna eesmärk on muutunud, on hea mõelda ressurssidele, mille arvelt see uus eesmärk saavutada.

Mida teha ei saaks? Esiteks ei saa palgakasvuks arvestada reserve. Neid ei teki juurde lõputult. Ei ole mõeldav ka maksukoormuse tõus. Mõned ettepanekud siiski on.

Esiteks tuleks ajutise töövõimetuse hüvitused üle viia töötukassa eelarvesse. See lubadus on tegelikult kirjas koalitsioonileppes: viia tervisega otseselt mitteseotud kulud ravikindlustuseelarvest välja. On arusaamatu, miks seda siiani pole tehtud. 88,5 mln eurot oleks nagu maast leitud. Ja nii igal aastal.

Teine ressurss süsteemi seest oleks haiglavõrgu haiglate reform. Aastaid on arutletud, kas on vaja piirkondlikke aktiivravihaiglaid, kus järjest suurem osa arste gastrolleerivad. Kuid tegudeni jõutud ei ole. Iga loobumine ja kärpimine on muidugi valus. Tõhusam võiks aga olla haige transportimine suuremasse linna või ravikeskusse, kus on parem diagnostika ja kokkuvõttes lootus kiiremale paranemisele. Kohapeal võiks aga perearstikeskusest kasvada Soome-laadne tervisekeskus, kus aeg-ajalt saab tellida eriarsti nõustamist. See eeldab muidugi esmatasandisse investeerimist, sest seegi on ju hetkel vähemalt arstide piisavuse osas kriisis.

Raha juurde leidmiseks oleks vaja tuulutada tervishoiukorralduse sambaid laiemalt. Näiteks võiks kaaluda tervisekindlustuse II ja III samba loomist, kus panustamine on osaliselt personaalne ja vabatahtlikum. Näha on, et senine maksubaas ja solidaarsuse põhimõte ei vea lõputult välja. Samas teenuse tarbijaid ehk vanemaid inimesi, tuleb aasta-aastalt juurde.

Ja miks mitte suunata teatud osa tubaka- ja alkoholiaktsiisist tervishoiukorraldusse. Need harjumused tekitavad uusi haigeid, kelle tervisekulud maksavad kinni kõik maksumaksjad. Kütuseaktsiis ju ometi läheb, vähemalt osaliselt, teede-ehitusse.

Ravikindlustus on tundlik teema igas riigis, kuid igas riigis on see ju ka toimima saadud nii hästi kui võimalik. Poleks paha uurida nagu 20 aastat tagasi süsteemi luues, mida on valida ja kes midagi head on loonud. Äkki on kogemustest midagi kasulikku õppida, kui endal mõtted otsas. Tahet on muidugi vaja.