Rõtov: arstid haarasid rohtude asemel skalpellid

Nõuda sellisel viisil kõrgemat palka kahjustab arstide mainet avalikkuse silmis ja tekitab nõutuse haigetes, kelle võimuses pole kuidagi arstide nõudmisi rahuldada. Meedikud pole vabrikutöölised ega bussijuhid, kelle puhul streik on loomulik eneseväljendusviis. Oleme harjunud vaatama arstidele kui vaimsele eliidile, kelle autoriteet maksab ka väljaspool erialast tegevust. Arsti ametiga käib kaasas eksklusiivne privileeg, ta võib iga kell poliitiku või riigiametniku uksest sisse tulla ja ta kindlasti kuulatakse vähemalt ära.

Praegu tundub, et arstide eestvedajad on n-ö tabletid ja tavaravi kõrvale lükanud tormates muresid lahendama sae ja skalpelliga. Siiralt loodan, et enamik arste tunneb juhtunu pärast vähemalt südames piinlikkust. Igatahes on juhtunu kogu arstkonna väärikusest paraja tüki ära hammustanud. Kui asi juba nii dramaatiliseks läks, oleks arstid võinud streigi asemel  hoopis loobuda “määramata ajaks” parlamendi ja valitsusliikmete ravimisest. Tähelepanu oleks olnud samaväärne ja avalikkus oleks seda solidaarselt tervitanud.

Kui otsida arstide streigist ka positiivset märki, on selleks jõuline signaal, et Eestis on palgad tõesti madalad. Seda kõigil palgasaajatel. Lisaks sellele, et madal palk riivab õiglustunnet, mõjub see ka laostavalt majandusele. Võimekad inimesed siirduvad mujale ja ettevõtlus Eesti siseturul kärbub. Olen nõus veteranettevõtja Ülo Pärnitsaga, kes möödunud nädalal Äripäeva konverentsil “Äriplaan 2013” ütles, et kui midagi jõuliselt ette ei võeta, kolgastub Eesti paratamatult, muutub tühiseks ja teisejärguliseks riigiks. Positiivne lahendus arstide streigile olekski, kui poliitiline eliit tõstaks madala palga probleemi jõuliselt kilbile. Arstid aga võiksid juba homme hakata taas haigeid ravima.

Miks on alanud arstide streik üsna kurjakuulutav pretsedent? Kes on selles süüdi? Millised on võimalikud lahendused? Ja mida sellest õppida? Loe kolmapäevasest Äripäevast.

Autor: Igor Rõtov, Harry Tuul