ÄP: hinnatõusu elektrišokk

Peame võimalikuks, et elektrihinnatõusuga kaasneb lumepalliefekt, mille pikaajalisi negatiivseid mõjusid majandusele on praegu raske ette näha.

Euro hindu ei tõsta, kuulutati kampaania korras enne eurotsooniga liitumist. Ehk ei tõstnudki, sest hinnad tõsteti suuremalt jaolt ära enne euro tulekut. Kampaaniat, et elektrituru avanemine hindu ei tõsta, võtaks vaevalt keegi tõsiselt, sest turu avanemine ja hinnatõus on juba saanud sünonüümideks.

Tänasest kaaneloost otseselt tulenev järeldus on, et elektrihinnast on kujunemas majanduskasvu pidur. Äripäeva arvutuste kohaselt viib elektritarbimisega kaasnevate kulude suurenemine järgmisel aastal Eesti inimeste ja ettevõtete taskust täiendavalt vähemalt 100 miljonit eurot. Reaalse sissetuleku kahanemine annab valusa hoobi sisetarbimisele, millele majanduskasv nõrgenenud välisnõudluse tõttu ainsana toetuda saaks. Nii sööb elektrihinna tõus tasapisi oodatava-loodetava majanduskasvu ning mõjutab negatiivselt ka eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet.

 Eesti Panga arvutuste kohaselt on elektriarve otsene mõju inflatsioonile 0,7 protsendipunkti, samasugune on rahandusministeeriumi hinnang. Hinnatõusu kaudseks mõjuks rehkendatakse veel 0,2 protsendipunkti lisaks. Tegelikkuses võib aga teenuste ja kaupade hinnatõus osutuda tunduvalt suuremaks, sest hetk on sarnaselt euro tulekuga psühholoogiliselt soodne. Kuna elektrihinnatõus on nn force majeure ehk vääramatu jõud, mille peale tootja ja kaupmehe hammas ei hakka, siis võib elektri kallinemisega põhjendada ükskõik mille kallinemist, olgu tegu piima, saabaste või autoparandusega. Tootmis- või teenindusharu, mis üldse elektrit ei kasuta, pole lihtsalt olemas. Euro tulekuga sai saja krooni psühholoogiliseks ekvivalendiks sujuvalt kümme eurot ning eesootav hinnatõus võib mastaabi poolest võrreldav, kui mitte suuremgi olla.

Elektrihinnatõusu vägagi tõsised järeldused ei tähenda seda, et turu avanemine oleks iseenesest halb. Pigem on probleem selles, et avatud turg ei tähenda vaba turgu, nagu oleme juba varemgi kirjutanud. Vaba turg eeldab küllaldaselt ühendusi ja ülekandevõimsusi, praegu meil aga Põhjamaadega piisavaid ühendusi ei ole, mistõttu tähendab turu avanemine paradoksaalsel kombel hoopis monopolide tugevnemise ohtu. Olukorra paranemist on oodata aastal 2014, mil saab valmis Estlink2. Ja siiski pole Skandinaavia tootjate huvi pisikese Eesti vastu kindel.

Riik peaks negatiivset mõju otsustavalt minimeerima. Võimalused elektrihinnatõusu negatiivset mõju majandusele vähendada ei ole kaugeltki olematud, nagu koalitsioonipoliitikute sõnavõttudest kergesti mulje võib jääda. Üheks võimaluseks on langetada aktsiisi, mis on praegu neli korda suurem kui ELi miinimum. Teine võimalus on vähendada võrgutasusid. Kolmandaks on mõeldav toetada taastuvenergia arendamist CO2 müügi ja ELi struktuurifondide vahendite arvel, mitte elektriarvete kaudu nagu praegu.  Lõppeks on ka võimalik elektrihinna tõusu tasandamise eesmärgil langetada käibemaksumäär tagasi kriisieelsele tasemele.

 

Autor: 1185-aripaev