Kontsernile kontserni nägu

Puidu varumise ja müügiga alustanud Sylvester panustas kogu oma 12 eksisteerimisaasta jooksul väga palju metsavarumisse. Eriti aktiivne metsavarumisfirmade asutamise aasta oli 1998, kui loodi 11 metsavarumisfirmat.

Sylvesteri mahamüümise hetkel 2002. aasta lõpus kuulus Sylvesteri metsavarumisdivisjoni Eestis 22 ettevõtet ning Lätis tegutses 5 ettevõtet. Metsavarumisfirmade aastane koguvõimsus oli ligi 2,4 miljonit m3 saepalki ja paberipuud.

Eesti oli metsavarumisfirmadega hästi kaetud, oma varumisfirmat ei olnud Sylvesteril vaid Raplamaal, Saaremaal ja Läänemaal (Läänemaal oli osakond). AS Põlva Sylvester oli metsavarumisfirmadest ainus, millel oli ka oma puidutsehh, kus valmistati mööblit.

Tõsiseks tööstuskontserniks muutus Sylvester pärast sajandivahetust, kui Imavere saeveski kõrvale osteti 2001. aastal Näpi saeveski, käivitati lehtpuud saagiv Sauga saeveski ja alustati Läti suurima saeveski rajamist Launkalnesse.

Enne suurtehingut koondas Sylvester enda gruppi üheksa Eestis ja ühe Lätis asuva puidutööstusettevõtte. Tööstusettevõtete aastane tootmismaht oli 2002. aastal üle 0,7 miljoni m3 saematerjali, lisaks toodeti järelvääristatud puidutooteid nagu näiteks liimpuit, puitkomponendid, vineer. Sylvesteri gruppi kuulus ka neli logistikaettevõtet Eestis ja kaks Lätis.

Puidukoormatega sadamasse

Mõned ettevõtjad otsisid omal ajal ise Sylvesteriga koostööd ning asutasid Sylvesteriga koos firma. Nii tekkisid näiteks Lääne-Virumaa metsavarumisettevõte ja Kunda sadama puiduterminali haldaja AS Virupuu ning Miiduranna ja Muuga sadamas laadimistöid teostanud Puidulaadimise AS.

„Kui 1996. aastal hakkas tegutsema Kunda sadam, avanes võimalus selle sadama kaudu puitu müüma hakata, varem liikus Virumaalt varutud paberipuu Tallinna sadamate kaudu,“ meenutab kunagise ASi Virupuu juhataja Kalmer Visnapuu. Praegu tegeleb Visnapuu lihaveisekasvatusega.

Kuna paberipuu on mahukaup, vajas Virupuu toekat partnerit. „Mulle tundus Sylvester parim variant, neil olid olemas ekspordikanalid, võimekus ja oskused,“ räägib Visnapuu. „Läksin Sylvesteri meeste juurde selle jutuga ja tegimegi ühise puiduterminali. Ma arvan, et Mati Polli ja Kaido Jõeleht said kiiresti aru, et see on hea bisnis.“

Visnapuu sõnul sai ka Kunda sadama juhataja Aleksander Nikolajev (Nikolajev on siiani Kunda sadama direktor – toim.) asja mõttekusest kohe aru. Kuigi Kunda sadam oli ehitatud puhtalt tsemendi laadimiseks, nägi Nikolajev võimalust rajada puiduterminal sadamast veidi eemale.

Visnapuu kinnitusel käivitus Virupuu sadamaprojekt kiiresti ja teenis esimesest kuust alates kasumit. „Sylvester tellis laevad ja minu asi oli korraldada autodega puidu ettevedu ja laeva laadimine,“ kirjeldab Visnapuu ülesannete jaotust. „Sadama haldamise aeg oli minu elus kõige intensiivsem aeg. Tipp oli see, kui ühes kuus laadisime 17 laeva, igas laevas oli 3000 tihumeetrit puitu. See tähendas 17 ööpäeva järjest Kunda sadamas laevade laadimist. Kogu aeg vedasid 12-14 metsaautot puitu, et laevad täis saaksid.“

Kunagise Puidulaadimise ASi juhataja Sven Ivanovi sõnul on ta eraettevõtja olnud veidi enam kui 20 aastat. „Sylvester oli omal ajal ühe minu tollase ettevõtte klient ja mõne aja möödudes otsustasime asutada ühise firma,“ räägib Ivanov põgusalt 1997. aastal moodustatud sadamateenuseid osutava Puidulaadimise ASi saamisloost. Ivanov ostis Puidulaadimise ASi 2003. aasta talvel ehk paar kuud pärast Sylvesteri kontserni müüki Stora Ensolt tagasi ja ettevõtte uueks ärinimeks sai AS PL Trans. 2006. aastal loovutas Ivanov ettevõtte kontrollpaki Sylvesteri endisele tegevdirektorile Urmas Nimmerfeldtile. PL Transi ainuomanik on praegu Nimemrfeldti firma OÜ Crevi Investeeringud.

Valmis börsile minema

Umbes aasta jagu enne, kui Sylvesteri müük Stora Ensole üldse päevakorda kerkis, asuti korrastama gruppi kuuluvate ettevõtete struktuuri. Selleks oli mitu ajendit, üheks olulisemaks valmistada kontsern ette võimalikuks börsile minekuks. Kiiresti arenev Sylvester vajas käimasolevate ja uute tootmisprojektide rahastamiseks täiendavat kapitali.

„Börsile mineku mõte oli absoluutselt tõsine,“ kinnitab kunagise Sylvesteri finantsjuht Kuno Liblik. „Börsi jaoks oli vaja läbipaistvat struktuuri, et see oleks investoritele arusaadav. Börsile mineku eesmärk oli saada investeeringuteks raha. Muidugi oli meil ka mõte osa oma aktsiatest börsi kaudu ära müüa ja raha enda tarbeks välja võtta.“

„Sylvesteri firmade koondamine algas ideest teha kontsernile nägu ja tegu,“ ütleb kunagise metsavaruja ja Kunda sadama puiduterminali haldaja ASi Virupuu juhataja Kalmer Visnapuu. „Enne seda oli juriidiline vorm grupi ettevõtete vahel segane – eraisikute osalused tütarfirmades olid erinevad ja osa osalusi kattusid. Oli vaja teha nii, et tütarettevõtete senistel omanikel oleksid vaid Sylvesteri aktsiad.“

Visnapuu lisab, et kuna tütarfirmade juhid olid samal ajal ka ettevõtjad ning harjunud iseseisvalt toimetama, oli vaja mõjutada nende mõtlemist ühes suunas. „Et kontsern – see on jõud. Et kõik tööstus-, varumis- ja logistikafirmad tegutseksid kui kontsern,“ rõhutab ta.

Kunagise aktsiaseltsi ja nüüdse osaühingu Karo Mets juhataja Runo Ruubeli sõnul oli Sylvesteri grupi struktuuri vaja korrastada selleks, et vältida antagonismi metsafirmade ja puidutööstusfirmade vahel. „Aeg oli jõudnud sinnamaani, et kasumit tootsid valdavalt saeveskid ja kuna metsafirmade kasumid kukkusid kohutava kiirusega, tekkis oht, et varumisfirmad pole varsti enam jätkusuutlikud,“ seletab Ruubel. „Et kõik võitleksid ühise ürituse nimel, üritati teha nii, et sul ei ole mitte sinu oma metsafirma, vaid et sa oled üks osa suurest Sylvesterist. Et kui kasum tekib, siis tekib see Sylvesterisse, ja kui sa oled seal osanik, saad sellest kasumist osa.“