Aasta tagasi Afganistanist Talibani eest põgenenud Ali Afzali tahab väga leida Eestis tööd. Ta sirvib hommikust õhtuni CV Keskust. Ta täidab ankeedi ankeedi järel, helistab, kirjutab, vahel läheb ka tööpakkuja ukse taha juttu tegema.
Kuus korra peab ta telefonivestlust töötukassa nõustajaga. Tulutult, ja nii juba pool aastat järjest – hetkest, mil Eesti rahuldas Ali ja ta pere asüülitaotluse ning ta sai seadusliku õiguse siin oma elu üles seadma hakata. Otsast peale.
Kuus aastat tagasi Talibani eest Eestisse põgenenud Fatima meenutab oma esimesi aastaid siin depressiivse, rusuva ja kurvana. Ta ei taha rääkida oma lugu enda päris nime alt, kuna ta ei taha enam kanda kaelas silti „põgenik“.
Khadija Arian Changaz ei taha minna nõudepesijaks. See seisukoht võib panna mõne inimese kulmu kortsutama – põgenik võiks ju rahul olla, kui üleüldse mingigi töö saab. Kuid Khadija ei anna alla, ta ei ole nõus oma unistust nurka viskama. Mitte veel.
Aasta tagasi juhtus midagi, mida uskuda ei tahetud. Pärast kaks kümnendit kestnud sõda Afganistanis võttis riigis võimust äärmuslik islamiliikumine Taliban ja ohtu sattus 40 miljoni inimese elu.
Maailma Kullanõukogu avaldas eelmise aasta lõpus raporti, milles lükati ümber väited, et kulla pikaajaline tootlus on võrreldav inflatsioonitempoga. Uuringust tuleb välja, et kulla hinnatõus on olnud inflatsioonitempost kaks korda kiirem ning kulla hinna peamised mõjutajad on hoopis majanduskasv ning globaalsete aktsia- ja võlakirjaturgude koguväärtus.