Kuus aastat tagasi Talibani eest Eestisse põgenenud Fatima meenutab oma esimesi aastaid siin depressiivse, rusuva ja kurvana. Ta ei taha rääkida oma lugu enda päris nime alt, kuna ta ei taha enam kanda kaelas silti „põgenik“.
Ta tahab olla tavaline Eesti inimene, kes elab oma tavapärast elu, ilma et teda saadaksid negatiivsed kommentaarid selle kohta, kes ta on ja kust ta tuleb. „Ma tahan liikuda elus ainult edasi,“ selgitab ta.
Aasta tagasi Afganistanist Talibani eest põgenenud Ali Afzali tahab väga leida Eestis tööd. Ta sirvib hommikust õhtuni CV Keskust. Ta täidab ankeedi ankeedi järel, helistab, kirjutab, vahel läheb ka tööpakkuja ukse taha juttu tegema.
Khadija Arian Changaz ei taha minna nõudepesijaks. See seisukoht võib panna mõne inimese kulmu kortsutama – põgenik võiks ju rahul olla, kui üleüldse mingigi töö saab. Kuid Khadija ei anna alla, ta ei ole nõus oma unistust nurka viskama. Mitte veel.
Aasta tagasi juhtus midagi, mida uskuda ei tahetud. Pärast kaks kümnendit kestnud sõda Afganistanis võttis riigis võimust äärmuslik islamiliikumine Taliban ja ohtu sattus 40 miljoni inimese elu.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”