Valgamaa Lüllemäe külas tegutsev restoran Kolm Sõsarat sai esmakordselt Michelini tunnustuse jätkusuutlikkuse eest. Restorani pidavad kolm õde tõdesid, et kuna nende juurde metsade vahele juhuslikult ei satuta, tuleb klientide meelitamiseks vaeva näha.
- Kerti ja Kadri Visseli ning Triin Rätsepa Lüllemäe restoran Kolm Sõsarat sai Michelini tunnustuse vääriliseks. Foto: Rauno Liivand
“Ma ütleks, et ühelt poolt on meie restoran majandusteooriate järgi täiesti võimatu ettevõtmine. Asudes tõesti kõigist keskustest väga kaugel, 200 elanikuga piirkonnas ja soovides end iseendale luua töökoht, selleks on ikkagi päris palju külalisi vaja,” rääkis rohelise tärni saanud restorani üks pidajatest Kerti Vissel.
Koos Triin Rätsepa ja Kadri Visseliga selgitasid nad, millega nad Tallinnast kolmetunnise autosõidu kaugusel asuvasse restorani inimesi meelitavad, miks on oluline kasvatada toidu tooraine ise või varuda seda kohalikelt tootjatelt, milline on Kolme Sõsara menüü, kas või kui palju tunnustus hinda ja broneeringute arvu suurendabab. Triinu abikaasa Erki Rätsep rääkis restorani sünnist.
Küsis Gregor Alaküla.
Rohelise tärni saanud restoran: majandusteooria järgi on meil võimatu ettevõtmine
Seotud lood
Värskes Michelini väljaandes on kaks Eesti restorani tärni säilitanud, valikusse on lisandunud aga neli uut söögikohta.
"Enamik meie kliente ütlevad, et hind võiks olla isegi kõrgem. Kuid ma tajun, et tegelikult ei ole võimalik enam hinda tõsta," rääkis Lahepere Villa perenaine Helen Vihtol saates „Turismitund“.
Eesti esimene veinimaja Valgejõe Veinivilla kasvas välja koduse veini valmistamiseks vajalike veinitarvikute müügist. „Kursustel, kus ma õpetasin, kuidas minu müüdavaid veinitarvikuid kasutada, panime me alati käärima ühe veini ning uuel kursusel lõpetasime eelmisel kursusel käärima pandud veini ära ja panime uue käima. Niiviisi hakkas ühel hetkel veini üle jääma,“ jagas loomulikku veini tootmise algust veinivilla asutaja Tiina Kuuler.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”