Väljakutsed käivitavad mind – Ericssonis pole kunagi igav

Enamik inimesi on harjunud nägema tööd kui kohustust. Vestlus Ericssoni juhtkonna liikme, lõppkoostamise tehnoloogia osakonna juhi Evo Kessleriga on inspireeriv. Ta on ametialaselt võtnud riske ja otsinud väljakutseid ning hoolimata ametist teinud seda ikka suure kire ja põnevusega.

Tööd pole Evo kunagi kartnud, pigem otsinud. “Olen lapsest saati tahtnud tööd teha ja raha teenida,” meenutas mees. “Põhikooli ajast alates käisin suvevaheaegadel tööl. Niisama koolis istumine ei sobinud, tundsin, et jõuan rohkem ära teha.”

Tallinna Tehnikakõrgkoolis masinaehituse inseneriks õppides tegi Evo juba ka täiskohaga tööd. Olgugi et lõpetamine venis seetõttu aasta võrra, oli see suurepärane valik edasiseks karjääriks.

“Nautisin õpingute ajal töötamist, see võimaldas praktiseerida õpitut. Olin oma esimesel töökohal viis aastat. Niipea kui tekib tunne, et olemasolev amet ei anna piisavalt võimalusi areneda või ei tee mind õnnelikuks, olen uute väljakutsete otsingul. Ma ei karda uute riskide võtmist. Arenemiseks olen valmis panema end ebamugavustsooni, hüppama tundmatusse vette. Insenerivaldkond võimaldab portfoolio laiendamist,” sõnas Evo.

Järgmiseks astus mees projektijuhi rolli telekommunikatsiooni valdkonnas ettevõttesse, kes ehitas Nokiale testseadmeid. Seal töötades oli Evol võimalus juhtida miljonite eurode projekte, mis andis võimaluse vastutada nii inimeste, raha kui ka tulemuste eest. “Tundsin, et roll rikastas mind, seni omasin vaid mehaanikavaldkonna teadmisi inimeste ja finantside juhtimise osas.”

2008–2009 tuli majanduslangus ja ettevõttel hakkas halvasti minema. Evo tundis, et vajab stabiilsemat keskkonda ja aeg on küps uutele arengutele vastu astumiseks. Õnneks jäi talle silma sel hetkel industrialiseerimise valdkonda arendanud Ericssoni tööpakkumine.

Ericsson kõnetas tulevast juhti oma suuruse ja rahvusvahelisusega. Seal peitus palju proovikivisid ja võimalusi õppida oma valdkonna ekspertidelt. “Ericssoni tulles ei olnud meil suurt projektijuhtide tiimi. Võin uhkusega öelda, et olin esimese seitsme projektijuhi hulgas, kellega koos hakkasime industrialiseerimist üles ehitama. Praeguseks on meil programmi- ja projektijuhte üle viiekümne,” sõnas Evo.

“Nautisin, et sain töötada koos tootmisega ning oma inseneriteadmisi proovile panna. Projektijuhina sain tuua tootmisesse innovatsioonile suunatud mõttelaadi ja algatada parendusprojekte. Töö oli nii põnev, et võtsin isegi suuremat initsiatiivi kui minu rollilt algul oodati. Innukust märkas ka minu juht. Organisatsiooni muutuste tuules avanes võimalus asuda juhtima tootmistehnoloogia üksust. See oli uus ja suur samm. Minu tiim koosnes tehnoloogia juhtidest. Minust oli saanud juhtide juht,” meenutas mees.

Ericssoni äri on kiire ning töö ei peatu kunagi. Juhtidel on oluline roll inimesi tööl ja arengul suunata, aga ka tasakaalustada. Mees tunnistas, et sel hetkel õppis ta palju eksimuste kaudu. Tegi, õppis, proovis uuesti. “Olin kindel oma tehnilistes teadmistes, kuid inimeste juhtimist õppisin käigu pealt ja osalt ka eksimuste kaudu. Oli stressirohke aeg. Tundsin, et pean endaga töötama – samade rahu ja tasakaalu teemadega, et olla oma tiimile inspireeriv juht.”

Pähkliks kujunes kogenud inseneride mõnetine aeglus uute töösuuniste elluviimisel. Noore juhina tundus Evole, et ­kõigile paar korda öeldes võib oodata varsti tulemusi. “Juhina ­õppisin, et kui soovid suures organisatsioonis muudatusi edukalt ellu viia, tuleb inimestele ja gruppidele individuaalselt läheneda.”

5G-toodete arendamiseks peab organisatsioon olema agiilne, targale tootmisele orienteeritud, innovatiivne ja kiire. “Mulle oli see võimas hetk – mul oli tekkinud visioon ja suur tahe juhtida tehnoloogilist arengut. Minust sai juht neljasajale inimesele. Vastutame oluliste protsesside eest 5G-toodete valmimisel. Olen tõeliselt õhinas uute väljakutsetega toimetamisel.”

“Tehnoloogiavälisele inimesele on Ericssoni maailm kirju ning oma igapäevatööd on mul keeruline lihtsasti avada. Isegi mu oma tütred, kellest üks läks 3. klassi ning teine on lasteaias, teavad vaid, et issi mängib tööl robotitega,” naeris mees.

Ericssoni juhtimiskultuur, arenemisvõimalused, sealhulgas tähelepanu töö ja pereelu tasakaalul, aga ka töötaja tervisel, võimaldavad olla tööl õnnelik. Mees täheldab aga isiklikult, et vajab aktiivset eluviisi akude laadimiseks ka väljaspool tööaega. Nii naudibki Ericssoni juhtkonna liige Evo matkamist, jooksmist, aiandust ja lugemist.

“Jooksmine on mulle läbi aegade meeldinud. Läbisin äsja Tallinna maratoni, mis oli uus teetähis minu jooksja arenguteel. Peab ütlema, et see nõudis üsna palju süsteemset ajaplaneerimist, aga heaolu ja uhkus finišis olid seda väärt. Mulle meeldib võtta endale ka väljaspool tööd eesmärke ja nende suunas süsteemselt liikuda.”

Jooksmist tasakaalustab lugemine. Põhiliselt kalduvad lemmikteosed ulme- ja fantaasiavaldkonda. Fantaasia annab žanrina võimaluse ennast täiesti välja lülitada. Lemmikutena nimetab Evo Isaac Asimovi teost “Asum” ja “Sõrmuste isanda” triloogiat.

Kõige uuema huviala – aianduse – tekkimisest tundub mees olevat ise kõige enam üllatunud. Ei tea, kas aiandushuvi tuleb vanusega? “Ma arvan, et aiandushuvi tuleb koos aiaga,” pahvatas mees naerma. “Kuigi natuke ehk ikka vanusega ka, sest kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et ma praegu näpud mullas nokitsen, oleksin ta pikema jututa välja naernud.”